17. ja 18. juunil toimus Tallinna Kesklinna Noortekeskuses ASSE 2019/2020 lennu koosviibimine-orientatsioon. See on ASSE vahetusõpilasele kohustuslik, aga samas väga nauditav üritus, kuhu tulevad kokku ASSE kindla aasta lennu õpilased, kes on ka kindlalt minejad. Koosviibimisel räägitakse veelkord üle kõik, alustades motivatsioonist lõpetades kindlustusega, tutvutakse üksteise ja valitud riikidega, süüakse-juuakse, arutletakse gruppides, mängitakse, süüakse veel, küsitakse uuesti inimestelt nimesid ja riike, kuna kellelgi (ma võin vist kõigi nimel kõneleda?) ei jää kohe meelde. Sellel aastal on meil lennus Ameerika, Argentiina, Itaalia, Prantsusmaa, Austraalia, Hispaania, Saksamaa, Inglismaa, Norra (mina, juhhuuu!!) ja Jaapan. Samuti käisid meil ka külalised rääkimas. Endine vahetusõpilane Itaalias, vahetusema vahetusperest mitmele vahetusõpilasele, üks mehhiklasest Eduardo ja tema lugu sellest, kuidas vahetusaasta tema elu muutis. Kirsiks tordil olid meiega rääkima tulnud neli vahetusõpilast (kaks Saksamaalt, üks Ameerikast, üks Taanist), kes olid oma vahetusaastalt äsja saabunud. Ülipõnev oli kuulata Taanist saabunud Gretet, sest Taani ja Norra on mingis ulatuses päris sarnased. Kokkuvõttes olid need kaks väga mõnusasti veedetud päeva, kuna sain uusi tutvusi, palju naerda ning ennast ületada (ägeda särgi sain ka ja veendusin, et mu kirja kirjutamise oskus on roostes). Mõtlen selle all just jutu alustamist võõra inimesega - see oli harjutamine eesootavaks. Samas oli väga huvitav kuulata nende kogemusi, riigi valiku põhjendusi, toetajate otsimist ja ootusi-hirme eesootava suhtes. Oleme kõik samas potis ning enamuse (kaasa arvatud minu) jaoks ei ole vahetusaastale minek ikka kohale jõudnud. See on vist normaalne, selline head sorti stress.
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|