Kui enamasti mõjuvad sõnad lihtsalt sõnakõlksudena, siis mingil moel jõudis mulle vahetusaastale minek kohale juuli lõpus, kui tegin oma isa kassile pai. Sellele järgnes juba vanavanematele tsau ütlemine, sest suundusin kaheksaks päevaks laagrisse. Tõeliselt saingi aru, et lähen vahetusaastale, kui lahkusin laagrist kaks päeva varem kui teised ja mulle saadeti veidi peale lahkumist selline pilt. Oli natukene kurb tunne, aga samas ka õige ja ootusärev. Peale seda oli mul veel kaks päeva, et osta viimased vajalikud asjad ja need kohvrisse mahutada. Kui 14. augustil nägin kurja vaeva kohvri pakkimisega, siis 15. oli asi paigas ning hommikul oli start Türilt Tallinna Lennujaama, kuhu olid mind saatma tulnud mu vennad, ema, isa, kasuisa, tädi ja mu 3 klassiõde. Ei mingeid pisaraid. Võiks ju arvata, et kui minek Norra, siis ikka otse Norra, aga ei, jumala teed on käänulised. Kõigepealt sõitsin ma Kopenhaagenisse, sest seal toimus Norra, Rootsi ja Taani vahetusõpilaste ühine orientatsioon. Midagi keerulist polnud, sest lennukis ma magasin, kuna mu imeliste pakkimisoskuste tõttu, jäi eelmine öö veidi lühikeseks. Kui ma juba maandusin, siis olid MyEducation'i inimesed mul vastas ja jagasid paar kallistust. Liitusin teiste vahetusõpilastega, alguses eriti midagi öelda ei julgenud, aga siis üritasin juttu teha ja polnudki enam nii hirmus, kõik olid peaaegu samas olukorras. Sellepärast peaaegu, et kõikidel oli kaasmaalasi. Grupis olid meil austraallased, ameeriklased, itaallased ja sakslased. Ja siis olen mina, tüdruk kuskilt Eestist. Eksootiline. Where is Estonia? What is Estonia? Üks poiss teadis seda, et talle meeldisid Eesti lipuvärvid, aga see oli ka kõik. Edasi läksime hotelli, sõime võikusid, ootasime teisi vahetusõpilasi, üritasime piinlikust vaikusest üle olla, saime osa ametlikumast "koosolekust", kus meile anti särgid, mingid infolehed ja nimesildid. Kui Eestis öeldi mulle Kai-Melli, siis praegu kutsutakse mind Kaiks, aga ma ei lase Mellile nii teha. Seega improviseerisin ja kohendasin oma nimesilti pisut. Õhtu lõpetas sööming hiina restoranis, kus sai vist 10 eri sushit, kana, liha, kastet, nuudlit, köögivilja ära proovitud. Ja siis mu kõrval oli tüdruk, kes sõi ainult puhtaid friikartuleid ja nuudleid. Hotelli tagasi minnes sain ma paremini tuttavaks ka oma toakaaslasega, kelleks oli Austraalia tüdruk Ella. Ma mõtlesin küll, et ma ei kirjelda siintoimuvat nii detailselt, aga pagan, see voodi seal hotellis oli tõesti väga mugav. Ma jäin ilmselt minutiga magama ja ärkasin minut hiljem, sest kell oli 7.30 hommikul. Hommikusöögi osas olin veidi kurb või olen lihtsalt liiga nõudlik, sest minu arust kukkel vorsti, või ja juustuga pole piisav ehk oh-jummel-kuidas ma putru igatsen. Edasi suundusime Myeducation peakontorisse, kus saime koolituse osaks "Kuidas olla hea vahetusõpilane". Räägiti kõike uuesti üle, jagati nippe, üsna põnev oli. Aga siis saabus päeva üks kõrghetkedest - lõuna. Ma ei tahaks öelda, et ma elangi ainult toidu nimel ja ainult pugin, mis on mingil osal muidugi tõsi, aga pigem olin elevil, et saan proovida midagi uut. Olime buffeesööklas (on see mingi sõna?), kus põhitoiduks oli lasanje ja lisaks väga palju erinevaid salateid, juurikaid, varsi, lehti ja muud rohelist, kollast, punast, mida ma ei suutnudki tuvastada. Peale sööki oli aeg juba põnevamaks osaks - linnatuur ja TIVOLI. Liikusime jala, paadi ning ka metroo-tramm-õhurongi-bussilaadse masinaga. Samal päeval, kui olime Kopenhaagenis oli käimas Bride week, mis tähendas vikerkaare värve igal pool. See oli minu esimene kord Taanis, see-tõttu vaatasin kõike suure põnevusega. Võisin kõrvaltvaatajale tunduda kui laps kommipoes, aga sellised need turistid juba on. Mulle meeldis avastada Kopenhaageni ja üldiselt Skandinaavia arhitektuuri eripärasid, näha parlamendihoonet, kuningliku pere hooneid, kuulda hoonete tausta, sõita paadiga kanalites läbi Kopenhaageni, näha, kuidas suur hulk inimesi liikus ratastel. See oli tore kokkusattumus, et selleaastane orientatsioon toimus just Taanis ja mina olin minemas Norra. Linnatuur läbi ja nüüd oli aeg tivoliks. Ma ei ole kordagi oma elus nii suures tivolis käinud, nagu linn linna sees. Kõigepealt jaotati meie suur vahetusõpilastest koosnev grupp väiksemateks gruppideks ning edasi pidime läbima viievõistluse erinevates punktides - korvpall, purkide loopimine, hobuseralli ja veel miski. Ma ei olnud milleski eriti hea, aga ma sain rohkem teistega tutvuda ning põhiline oli see, et see kõik oli nii lõbus ja sain teistega palju lähedasemaks. Pärast võistluse edukat või edutut lõpetamist oli meil mitu tundi tivolis ringi käimiseks, aga seal oli tõesti väga palju rahvast, mis-tõttu olid igalpool, nii toidukohtades, sõitudel, poodides, väga pikad järjekorrad. See tõttu jõudsime ainult 3 erinevale sõidule - Ameerika mäed, see asi mille nime ma ei tea, aga mõte on selles, et sõidad hästi kõrgele ja järsku lastakse sind lahti ja sa kukud koos selle tooliga alla, ning kolmandaks Karusell-kiik kõrgel-kõrgel (järjekordselt üks vapustav kirjeldus). See tunne, kui sa oled seal kõrgel, on nii võimas, sest sulle avaneb täielik vaade linnale. Eriti hämmastav on see siis, kui on juba veidi hämar ja on näha erinevaid valgusreklaame, tänavalampe ja muid valgusallikaid. Ma soovin, et mul oleks pilt sealt ülevalt. 40 minutit järjekorras ootamist on seda 2 minutit väärt, päris tõsiselt. Käisin mägesid vallutamas koos ühe saksa tüdruku Nele ja kahe itaalia tüdrukuga. Nendega sõudsime ka näljaselt toidukohta. Tahtsime ruttu süüa, seega jah, läksime kergema vastupanu teed - hamburger, friikad ja jook. Meile oli eelnevalt antud 150 Taani krooni, mis on 20 eurot, mida saime toidule kulutada. Mul jäi raha veidi üle, mis-tõttu ostsin lennujaamast endale järgmisel päeval vee ja mingi norra maiustuse, mida üks saksa tüdruk Lotte tulihingeiselt soovitas. Andsin kõigile proovida ja see oli isegi päris hea. Soolane mais ja magus šokolaad moodustas päris hea kombo. Kogu päev ja üldine kohtumine oli kujunenud väga hästi ning mul oli väga tore. Mis saaks minna paremini? Täpsemalt see, et samal õhtul, mille me olime tivolis veetnud, oli esinema tulemas Jason Derulo. Sain sellest teada alles seal viibides. Me olime tivolis kella 16-17st saati ning tema astus lavale kümne paiku õhtul. Ma ei ole küll andunud fänn, kes tatoveeriks endale Derulo lõusta kõhu peale, aga pagan paar lugu tal on küll ja ma pole kunagi varem olnud maailmastaari kontserdil. Milline imeliselt õnnestunud kokkusattumus. Rahvast oli väga palju ja kõik vahetusõpilase pidid kogunema kella poole üheteistkümneks ühte kindlasse kohta, et lahkuda, seega eriti nautida ei saanud ja ma vist nägin ainult 100m kauguselt Derulo pead või jalga. Oeee, mu ego on nüüd nii suur. Mingisuguse muusikalise elamuse ma siiski sain ja see oli nii tore. Edasi suundusime tagasi hotelli, üritasin oma kohvriga tsikiprikit teha ehk see uuesti korda seada, et magama minna. Voodi oli jätkuvalt mugav. Ma arvasin, et kogu see orientatsioon läheb üsna aeglaselt, aga ei. Kui sul on lõbus, läheb aega lennates. Kolmas päev algas jällegi selle pudruta hommikusöögiga. Ah mis ma virisen, oli söödav küll. Edasi suundusime jällegi MyEducation'i peakontorisse, kus Taani, Norra ja Rootsi minevad õpilased pandi erigruppidesse, et anda detailsemat infot iga riigi kohta eraldi. Uuriti isegi keeleõpingute kohta, kui palju keegi oskab ja siis Kai-Mellil sai muidugi ego kõrgeks aetud, kui ta Norra keeles 1st 10ni oskas loendada. Märkamatult oli saabunud lõunaaeg. Peas mõtlesin jällegi, kuidas ma tahan proovida erinevaid salateid ja tuvastada neid, mis eelmine kord tuvastamata jäid, aga ei. Seekord saime ikkagi midagi taanipärast - lahtised võileivad. Tegu on võileibadega, millel on uhke kate peal. Näiteks kala, pasteet, salat, paprika, veel miskit rohelist või kuhu iganes fantaasia sind ei viiks, peaasi, et kuhi oleks korralik. Taanlased söövad neid kahvli ja noaga, mis oli mulle kuidagi vastumeelne, seega jätkasin siiski kätega, aga ma polnud ainus. Võileivad olid väga head ning kõhu sai täis. Peaks ka ise võileibadega rohkem pingutama. Sai veel teiste vahetusõpilastega juttu aetud, kuniks oli aeg asuda lennujaama poole teele, et jõuda omadega Norra. Ma ei ole oma elus väga paljudes lennujaamades viibinud, kuid vau, oli see vast tehnoloogiline. Kõik oli nii automaatseks muudetud, tee ise, prindi ise, korralda ise. Ma ausalt katsusin tulevikku. Lennukisõit oli "põnev" nagu lennukisõit ikka. Oleks mõni vahetusõpilane või keegi teine jutukas mu kõrval istunud, aga ei mu teele saadeti üks poiss, kes tõmbas mütsi silme ette ja magas terve tee, ja tüdruk, kes oli liiga keskendunud oma telefonile. Mul oli vaatamata kõigele päris äge, sest minu ees paremal istus üks noormees, kes vaatas ingliskeelsete subtiitritega sarja "Stranger things". Ma ei vaata tavaliselt teiste inimeste telefonidesse, aga see noormees snappis terve tee kellegagi ja tegi endast selfie'sid ning ma pidin kontrollima, et ma peale ei jääks, kuni ta hakkas seda sarja vaatama. Nüüd oli mul meelelahutus, mis tähendas kiiret lendu. Kui Oslos maandusime, tuli juba väike närv ja ärevus sisse, aga tegelikult tahtsin juba kiiresti nendest ustest väljuda, kus tavaliselt olümpiavõitjaid ja teisi kangelasi vastu võetakse. Ja siis see juhtuski. See oli isegi pisut koomiline, sest ma ei näinud oma hostema. Nägin teisi silte ja inimesi, aga lõpuks nägin ka teda, oma ema 10 kuuks, Franziskat. Ülejäänud pere oli koju jäänud, sest lisaks mulle tuli meiega ka üks itaalanna ja sakslane. Ma mõtlesin lennukis, kuidas peaks see tervituse osa käima. Kas naeratad, ütled tere, lehvitad, ütled midagi Norra keeles või surud kätt. Arvestades, kui soojalt võtsid mind MyEducation'i inimesed vastu Kopenhaageni lennujaamas, otsustasin ma kallistuse kasuks. Ja see oli tore. Välja minnes võttis meid vastu tavapärane Norra suvi, asusime auto poole, kuna ees ootas poolteisttundi sõitu uude koju. Me ei rääkinud eriti palju, sest olin itaallasega taga. Selle asemel vaatasin aknast välja ja haarasin kõike endasse. Lõpuks jõudsime koju ning sain tuttavaks oma 10 kuuks saadava õe ja vennaga - 7aastane Nea ja 9aastane Aik. Alguses valitses meie kõigi vahel piinlik vaikus, aga siis hakkasime kohe Unot ja mingisugust pulgamängu mängima ning õhustik muutus kodusemaks, mugavamaks ja toredamaks. Hiljem saabus ka isa Torsten, et ühiselt õhtusööki, milleks oli pitsa, süüa. Edasine õhtu kujunes rääkides ja üksteisega tutvudes. Ja nii ma omadega Türilt oma uude koju jõudsingi!
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|