Tuletades blogi eesmärke meelde...Jah, just blogi eesmärkide postitusega ma seda teekonda siin blogis alustasingi. Seal seisab, et hakkasin selle teekonnaga pihta sellepärast, et olla abiks ja julgustuseks teistele õpilastele, kes kaaluvad vahetusaastale minekut, selleks, et ma naudiksin hetki ja vaataksin toimuvale tagasi, et pärast vahetusaasta lõppu oleks huvitav lugeda, millega ma siis ikkagi hakkama sain ning et ma ei laseks oma eesti keelel rooste minna. Täitsa soliidsed mõtted, sest isegi kui ma veendun iga päevaga, et eesti keel on ikka üks paganama krutskeid täis keel, valdan seda endiselt hästi ja kirjutamine ning eestlastega rääkimine aitab mul ennast vormis hoida. Ma raudselt ei mäletaks oma esimese koolipäeva tundeid või mõtteid esimest korda teiste vahetusõpilastega kohtudes nii selgelt ilma selle blogita. Ma ei ole nüüd just kõige enesekindlam selles osas, kui põnev on olnud minu seiklusi ja asjatamisi lugeda, aga mulle on meeldinud neid üles kirjutada ning see ei ole nõudnud mult erilist enesesundi, pigem olen olnud motiveeritud ja see aitab mõtteid kõigelt muult eemale saada. Mida olen 7 kuuga korda saatnud?Oma esimese postituse kirjutasin märtsis, aprillis ka paar imelikku mõttetera, mais sain pere, juunis oli eelorientatsioon, augustis läksin Norra. Praeguse 24. märtsi seisuga on mu blogis 58 postitust, mis suures osas on nädala kokkuvõtted, aga ka ühele teemale keskendunud postitused nagu norrakad, koolisüsteem, norra keel, eurovisioon, "Skam", traditsioonid, võrdlused jne. Ma ei pannud endale mingit pinget peale seoses blogi täiendamisega, sest kui ma peaksin ennast sundima, ei oleks need kirjutised eriti nauditavad, arvan ma. Tahtsin kirjutada siis, kui mul tuli tuju, lootes, et õige tuju tuleb tihti. Praeguse seisuga olen saanud blogipidamisega üsna stabiilselt hakkama, lisades blogisse igal nädalal vähemalt ühe postituse. Olen isegi päris üllatunud, sest ma ei oleks eales arvanud, et ma oma mõtted ka täide viin. Arvasin, et see kirjutamistuhin kaob kuuga ning peale septembrit ilmun siia blogisse tagasi mais, kirjutades, et vabandan, kadusin ära, nii palju on juhtunud bla-bla-bla. Ühesõnaga läks teisiti. Et sa blogid suhteliselt tihti, või mis...Ma olen vist endast välja lastnud selle kirjutamiskoletise, kelle olemasolust polnud mul aimugi, kuid kes sisimas alati Mallukat, Funkyginet ja Fitloorat armastas. Viimane oli ka blogi, mida kõige rohkem lugesin ja mille paar aastat tagasi ühel ilusal suvepäeval leidsin, kui otsustasin end "käsile võtta" ja "tervislikuks hakata". Sest ajast saati hakkasin ka mina mõtlema, et kui mul oleks minu enda blogi, siis milliseid postitusi ma teeksin, millisena ma selle kujundaksin ja kui suurt rõhku ma õigekirjale (Minu jaoks on õigekiri superoluline ja ma vihkan, kui lauset ei alustata suure tähega või komadest pole haisu, aga samas tean ka mina, et kirjavigu jookseb tihti ka minu postitustes ringi ning ma üritan neid taga ajada, aga tihti lihtsalt ei taba kõiki, et siis andestage eks) paneksin. Mõtlesin, et davaii, tee ära see nali. Alusta oma blogiga, aga siis ma mõtlesin, et milleks. Mida on mul öelda teisiti, kui seda teeb Mallukas, Maria Rannaväli jne. Blogimaastik ei vaja uut klooni. Aga siis ma mõtlesin, et alustaks ikka, aga alustaks hoopis raamatublogiga ehk blogiga, kuhu teen ülevaate kõikidest raamatutest, mida loen, kirjutades välja tegelased, nende iseloomustused, üllatavad kohad, arvamus, kellele soovitaks, sisu, põnevad tsitaadid. Nagu veebipõhine lugemispäevik. Alustasin seda blogi 2019. aasta jaanuaris ja mu esimeseks raamatuks, mille sinna kandsin oli "Poiss, kes hiilib sisse mu magamistoa aknast". Kokku kirjutasin sinna põhjalikke raamatu analüüse vist isegi 40 kandis. Läksin isegi veidi hulluks ja lugesin 2 kuuga läbi 20 erinevat raamatut. Sain raamatumürgituse ning jätsin selle blogi sinnapaika. Enne vahetusaastale tulekut avastasin oma raamatublogi uuesti ja otsustasin selle ära kustutada, vaatamata sellele, et olin selle kirjutamisse palju aega matnud, sest tundsin, et mu kirjutised läksid selles suunas nagu ma oleksin pidanud, mitte nautinud kirjutamist. Ah jaa, selle blogi nimi oli "Lugemine on uus must" ning ma "varastasin" selle idee oma eesti keele õpetaja klassiseinalt, kus see sama lause seisab loodetavasti ka praegu, aga eks me näe. Ja siis tuli vahetusaasta ja hea vabandus, miks jälle blogiga alustada... Plaanid edasiseksEks nüüd, kus blogimine on osa minu elust, mingil moel ja kui läägelt see ka ei kõlaks, on mul mitmeid mõtteid, mida ma tahaksin siin teha, et endale väljakutset esitada ja lihtsalt to have fun, aga nüüd tuleb need mõtted ilmselt igaveseks õue visata, sest selle asja tõttu, mille nime me ei nimeta, jäävad mõned plaanitust tegemata. Näiteks tahtsin minna Oslo kunstimuuseumisse "Karjet" vaatama, külastada oma sõpru Oslos ja Haukelis, korraldada suur Eurovisiooni vaatamise pidu, intervjueerida oma klassikaaslasi ja küsida, mida nad Eestist teavad, nüüd, mil minu esitlusest Eesti kohta on kaua möödas, käia Utøyal, käia Rootsis kommipoes ... aga see ei ole veel maailma lõpp, sest mul on ka muud, mida jagada, üllatus-üllatus. Kui rääkida planeerimisest, siis mõtlesin postituse oma peas selles kohta, kuidas ma juunis tagasi koju lähen, valmis juba päeval, mil Norra jõudsin, aga vat, kui palju on selle ajaga juhtunud ja jumal teab, mis veel saab. Kuidas tähistasime?Ma kõlan praegu nagu iga teine ema facebookis, kes laseb oma lapsunupsukesele igaks kuusünnipäevaks kalli koogi ning profipildid tellida ja pidutseb iga kuu nagu oleks tegu 50aasta juubeliga, aga jah, ma tegin oma blogile kooki. Tegelikult olen ma hakanud päris palju vahetusaastal olles kokkama, sest mu üheks ülesandeks on ka perele üks-kaks korda nädalas toitu valmistada ning siis ma mõtlesin, et valmistaks vahelduseks ka midagi magusat. Tegingi kergema soolase toidu, milleks oli lillkapsa-kartuli püreesupp, ja siis magustoiduks oli kolossaalne kräsupeakook. Tegelt tuli lihtsalt koogiisu. Ma ei ole päris kindel, mida ma nüüd kirjutasin ja mida ma öelda tahtsin, aga miski nagu painas.Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|