TaustOlen peaaegu-kodukarantiinis juba kuuendat päeva. Peaaegu-kodukarantiini all pean silmas seda, et enamiku ajast veedan ma oma toas, samas on mul ka luba õues käia, linna mul asja pole, kuna kõik on suletud ning ainus viis maakohast veidi eemale saada on siis, kui hostemaga poodi kaasa minna. Minu päev koosneb enamasti sellest, et ärkan kell 7.30, söön hommikusööki, istun tagasi voodisse ning avan oma arvuti, et alustada koolipäevaga (1. tund 8.00-9.30, 2. tund 9.40-11.15, lõunapaus 11.15-11.50, 3. tund 11.50-13.25). Koolitöö on tehtav, kodutöid otseselt polegi ning programmid, mida kasutame, töötavad üsna hästi. See tähendab, et mu vaba aeg algab juba poole kahest. Kui normaalsel ajal magama minna, siis peaks olema täpselt 7 tundi, et teha, mida hing ihaldab. Näiteks lugeda, sportida, koristada, helistada, filmi vaadata, keelt õppida, tantsida ja mida kõike veel välja ei mõtleks. Ma tunnen, et ma raiskan oma vaba aja ära selle peale, et ma mõtlen, et mul on nii palju teha, aga nende asjade tegemiseni ma ei jõuagi ja siis kui ma ei ole praktiliselt midagi oma plaanitust teinud, olen ma endas pettunud ja tunnen, et kui juba põhja, siis täiega (lubasid, et magusat ei söö, aga võtsid siiski ühe küpsise ja siis tunned, kuidas oled alistunud oma tahtele ja otsustad, et sööd hoopis siis juba paki küpsiseid ja 3 Kit-kati ka pealekaubaks, sest kahju on juba nii või naa tehtud). Ma tean, et see on vale mõtteviis ja ma olen üritanud sellest lahti saada ja ma tean, et see on imelik, et ma sellest kirjutan, aga see, et mul on vahepeal raske, ei tähenda, et ma tahaks alla anda ja tagasi Eestisse minna. Enamik vahetusõpilastest üle maailma pidid oma vahetusaasta katkestama ja koju minema, isegi kui nende vahetusaastariik oli palju turvalisem, kui nende endi koduriik, sest organisatsioonid lihtsalt otsustasid nii. Minu organisatsioonid nii Eestis kui ka Norras otsustasid, et mina ja teised selle organisatsiooni õpilased võivad jätkata, aga kui õpilastel endil ja nende vanematel on kindel soov nende koju minemiseks, siis selline võimalus on olemas, kui just hiljaks ei ole jäädud, sest nagu teame, sulgevad ja on juba sulgenud paljud riigid piire. Seega pean ma olema ja ma olengi, väga tänulik selle võimaluse eest jätkata. Ma nägin ühte TED-talki, milles räägiti to-do-listidest ja nende vägevast jõust päästa elusid. Nimelt hakati kasutama haiglates to-do-liste, et saada aru, milline patsient vajab enne päästamist, milline on ta olukord ning mis tegevusi tuleks patsiendile eelnevalt teha. Kokkuvõttes päästeti selle meetodiga palju elusid. Ma mõtlesin, et võiksin ka ise proovida neid luua ja kasutada neid igalpool. Alustades poenimekirja loomisest, blogipostituste mõtetest ja lõpetades oma tavalise elu organiseerimisega. Näiteks tegingi listi, kuhu panin kirja ka kõige tavalisemad tegevused nagu hambapesu, voodi ära tegemine, lõunasöögi valmistamine jne. Siis kui sul on list asjatest valmis tehtud, on suurem tõenäosus, et sa ei unusta midagi vajalikku ostmata, tähtsat pakkimata ja mida kõike veel. Kogu see listindus toimis superhästi, sest ma olin motiveeritud asju ära tegema, sest see tunne, kui sa näen kõiki neid maha tõmmatud tegevusi, on võimas ning siis ei kulutata nii meeletult palju aega asjade planeerimisele ja nende peale mõtlemisele. Minu jaoks oli seal ka üks aga, mis ei töötanud. Nimelt kui ma ei olnud võimeline ühte asja sealt tegema, kadus kogu motivatsioon ja ma andsin listi osas alla. Aga mis on see üks asi, mida ma ei olnud võimeline tegema? Kell 5 ärkamine. Mitte selline ärkamine, et sa teed silmad lahti ja paned kella kinni ning jätkad magamist, kuniks kell pool kaheksa kell uuesti heliseb, vaid see, et sa reaalselt teedki voodi ära ja alustad tegutsemist. Ma tunnen, et kui ma ärkan pool kaheksa, on pool päeva juba läbi ning hommikuti teen ma asju palju efektiivsemalt ja kiiremini, see-pärast tahtsin ma kell 5 üles ärgata, aga see ei ole nii lihtne, kuna ma ei suuda oma keha veenda, et vara ärkamine on mulle kuidagi kasulik. Ja siis kui ma ärkangi lõpuks 7.30, olen juba ennast alt vedanud ja mott on läinud aknast välja värske õhku kätte tantsima. Nagu nad ütlevad, siis pikk jutt on si** jutt ja ma olen kindel, et leidus võib-olla üks inimene, kes omadega selle lauseni jõudis. Ühesõnaga probleem on tõeline ning nüüd jõuame siis lahenduseni, mis on to-do-listide kõrgem tase. Sajandi avastusAlustasin oma tavalise hommikurutiiniga, kõndides kööki hommikusööki valmistama, kui nägin, et hostema jagas mu hostõele-vennale mingeid pabereid. Nad olid saanud enda õpetaja käest tegevustebingo ning iga päev pidid nad tegema sealt vähemalt ühe tegevuse ära, parimal juhul isegi mitu. Näiteks seisis seal õhtusöögi valmistamine, pool tundi raamatu lugemist, kellegi aitamine, 15min jooksutuur, õuetegevused jne. Ema pakkus mulle ka naljatledes ühe lehe, aga ma päris tõsiselt ütlesingi talle, et ma tahan ka seda, sest see on nii kihvt idee. Algkoolis oli bingo mängimine üks mu lemmikumaid tegevusi olnud, sest see tekitas hasarti ja oli oi kui põnev, miks mitte proovida. Eriti tulemusterikas oleks see siis, kui see pisikeseks võistluseks pöörata, siis saab veel omakorda head motivatsioonilaksu. Ma otsustasin hostema antud paberi eeskujul luua enda bingo ning eks ma annan märku, kuidas see läheb ning kas kiidulaul oli liiga suur. Kuidas läheb?Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|