Papist kõrredPagan, kuidas ma oma ansamblit igatsen.Olen laulnud juba 9 aastat (vist) ansamblis nimega Kultra. Meil on tavaks osaleda iga-aastaselt Alo Matiiseni muusikapäevadel, mis on siis ansamblite võistulaulmine. Sel aastal pidin ma kahjuks kõrvale jääma, aga vaatamata sellele pani mu ülejäänud ansambel VÕIMSALT, sest nad said 10-12 klasside segaansablite hulgas 1. koha ja kokkuvõttes 5. koha. Ühesõnaga, ma tunnen ennast väga uhkena. Miks eelmine nädal siis naljakas oli?
Sõpruse teemadel peatudesMa olen olnud eelnevatel kuudel mõtlik ja arutlenud palju sõpruse teemadel. Olin pettunud, et ei olnud saanud oma klassiga nii ühtseks, kui lootnud olin ning üldiselt tundsin ka, et ma ei ole leidnud endale nii palju sõpru, kui võib-olla lootsin. Aga enam ma nii ei mõtle, sest tähtis pole sõprade arv, vaid see, kui head on su need sõbrad, kes sul on. Lugesin hiljuti ühte blogi, kus autor oli küsinud enda sõbralt "Mis on hea sõber?", mille peale ta vastas, et hea sõber on keegi, kellega ma saan istuda vaikuses üksinda toas ja tunda end mugavalt. Ja nii ongi. Ja, mul on sõpru! Väga häid sõpru, kellele saan loota. Näiteks Nike Saksamaalt, kes on ka vahetusõpilane paari tunni kaugusel Kongsbergist, Tuva, kellega on nii lõbus muusikast rääkida, Michell, kes on nii armsalt tema ise, Knyt, kes on nii tark ja aus ning minu Norra parim sõber Wiktoria, kes on mulle kohati ema eest, kui imelikult see ka ei kõlaks. Alati, kui üksteist näeme, küsib ta mult, kuidas mul läheb, ta on koolitöödes nii korralik, ta tahab aidata, ta ütleb mulle kogu aeg motiveerivaid sõnu ning ta on lihtsalt nii kohusetundlik ja nii täiskasvanulik, isegi kui ta on must noorem. Nemad ja mu hostpere on peamine põhjus, miks siit lahkumine kujuneb kurvaks ja tõenäoliselt pisaratega sündmuseks. Aitäh, et olete ja teete mu aasta siin Norras nii nauditavaks!
Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|