Eurovisioon on ukule määratud.Eile oli ikka väga eriline päev mõnele sünnipäevalapsele, minule oli see oluline aga "Eesti Laulu" finaali pärast. Liiga suur fänn nagu ma olen. Ei hakka siin eriti pikalt keerutama. Kui võitja kuulutati välja, üritasin ennast tagasi hoida, aga siis ei näinud sellel mõtet ja lihtsalt panin ikka üsna hea minuti roppsõnu. Ma olin VÄGA pettunud võitjas. Minu jaoks oli Jaagup võitja juba algusest peale. Ta live oli super, lugu super, tants super, välimus super, ühesõnaga SUPER. Siis sain kõrvaltoas olevalt hostemalt sõnumi küsimusega, kas kõik on korras. Minut hiljem kuulsin ukselt koputust ja seal seisis isa, kes küsis sama asja. Olin läinud valjemaks ja emotsionaalsemaks, kui oskasin arvata. Vabandasin ja siis ütlesin, mis juhtus. Nad ei olnud kurjad või midagi, sest nad teavad, et ma olen suur eurovisiooni ja seega ka Eesti Laulu fänn, sest ma teen neile vahel Eurovisiooni juba teadaolevate lauludest ülevaadet, isegi kui nad ei küsi. Seega nad olid mõistvad ja mina sain viha endalt paari kuumema sõnaga maha raputatud. Tegelikult valis lisaks Eestile eurolaulu ka Island, Horvaatia ja Rumeenia. Islandi lugudega olin täitsa kursis ning peale Eesti Laulu lõppu, või vihast tingitud varajast lõppu, jätkasin "Söngvakeppnin 2020"-ga, mis on siis Islandi Eesti Laul. Õnneks võitis seal just minu lemmiklaul. Pisut imelik, väga teistsugune, aga peale kümneid kuulamisi, jummala äge laul. Ma ei vihka Ukut, aga minu jaoks on tema lugu liiga slaavilik, igav, ülepaisutatud ja lihtsalt üks järjekorde lugu. Ma olen üsna kindel, et finaali meil asja ei ole, sest see ei eristu ja oeh, nagu ilmselgelt aru saada, ma olen pettunud. Hoian Leedule, Islandile ja eks ikka Norrale siis pöialt. Ja üks asi veel, kui aus olla, siis tahaks ühte tugevat eestikeelset laulu jälle saata, nagu Ott viimati. Et miks siis EMOs?Kolmapäeval pärast Tromsøst tagasi tulekut jäin päris haigeks. Nohu, kohatine köha, pea käis ringi. Näiteks väljusin oma toast tühja tassiga, et saabuda tagasi tassitäie teega, aga esimesel hetkel tõusin voodist püsti, teisel hetkel istusin ühe jalaga koera veekausis ja tass oli ka ilusasti põrandal. Pilt läks tasku.
Kuna ma tulin siiski Tromsøst ja rahvusvahelisest lennujaamast, mõtles mu hostema kohe kõige hullemale - koroonaviirusele. Ta otsis välja isegi sümptomid, hakkas mind küsitlema ning ma vastasin, aga sain kohe aru, et ei tõenäoliselt siiski mitte. Hostema helistas isegi arstile, et uurida viiruse kohta rohkem. Arst ütles, et see oli hea, et hostema helistas, aga mul ei ole kindlasti koroonat, sest sellisel juhul oleks see kõigil, kes Oslo lennujaamas olid. Aga samas saan hostemast aru ka, eks see haigus ja meedias külvatav hirm muudab kõiki paranoiliseks. Tegelikult oli tegu lihtsa külmetusega. HOIATUS! TEKKIDA VÕIVAD SUHTELISELT RÕVEDAD KUJUTSLUSPILDID HAIGUSEST, MILLE JUURES EI OLE MIDAGI MEELDIVAT, KUI LOETE JÄRGMIST LÕIKU. Aga samas üks asi oli tõesti halb. Mul on päris halvas olukorras näonahk või teisisõnu mul on akne. Mitte see, et üks küngas teise otsas, aga päris ilus see olukord ka nüüd pole. Olen aknega mitmeid aastaid maadelnud, aga seekord oli mu näonahk õudsamas seisus kui kunagi varem. Tavaliste punnide asemel tekkisid mu näole villid ja seejärel punased laigud, mis kattusid rõveda pruuni ning kollase koorikuga. Ma alguses ei saanud aru, vaid mõtlesin, et äkki on näonahk lihtsalt kuiv ja mingi kerge lööve, aga peale seda, kui leidsin neid samu ville üle oma kere, sain aru, et see peab olema midagi muud. Rääkisime hostemaga ja otsustasime minna EMO-sse. Hostema kahtlustas mul brennkopper`eid ehk impetiigot ehk mädavill-löövet, mis on pindmine naha bakter-nakkus ja minul on siis ektüüm ehk mädaniklööve, mis on selle haavandiline vorm. Jah, mul oligi see. Arst kirjutas mulle välja antibiootikumid ja loodame parimat, sest see haigus levib ennast sellise kiirusega, et varsti tunduks nagu põen kolmandat korda tuulerõugeid. See 3 minutit, mis ma seal legevakti juures istusin ja küsimustele vastasin, maksid mulle välja tulles üle 30 euro. Nii käib see Norras. Selle haiguse tekkimises olen süüdi ainult mina ise. Mul oli käe peal üks põletushaav viimatisest kokkamissessioonist ja ma ei ravinud seda kohta õigeaegselt ning ei pannud sinna peale ka plaastrit, käies muuhulgas ka jõusaalis, mis kubiseb higist ja bakteritest. Sealt said bakterid sisse ja hakkasid oma hävitustööd üle kere tegema. Vähemalt sain õppetunni, mis jääb kindlasti meelde, loodetavasti mitte armide näol. Ühesõnaga, fy faen. Sain ka loa nii pärisvanematelt kui ka hostvanematelt koolist koju jäämiseks, ei tea küll kauaks. Esiteks on need villid neetult valusad ja mitte eriti hügieenilised, eriti ebamugavate kohtade peal, igalt poolt sügeleb, mu enesekindlus ei ole nii heas seisus, et ma julgeksin sellisena kooli minna, kui mu nägu on täis neid laike. Siis ma veel lugesin, et see haigus on nakkav. Kolmandaks on mu motivatsioon täiesti nullis. Lihtsalt nullis-nullis. See haigus oli ikka korralik hoop, aga loodan, et läheb peagi paremaks, sest esmaspäevast alustan kohe 10päevase antibiootikumide kuuriga. Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|