Enne vahetusaastat säilis mul sügaval hinges väikene soov või mõte minna reisile Põhja-Norra. Et ikka saada korralikku talve, korralikku lund ja mis põhiline, näha virmalisi. Aimasin, et see plaan jääb tõenäoliselt plaaniks, sest mu organisatsiooni reeglid ei suhtu hästi üksinda reisimisse ning hostpere ma endaga kaasa tulema sundida ei saanud ning väike avastushimuline osa minust tahtis seda reisi omapäi ette võtta. Mõtlesin, kaalusin, arutlesin, aga rahu ei saanud. Otsustasin rääkida oma Eesti vanemate ja ka hostemaga oma võimalustest sellele reisile minna. Esialgu tundus kuidagi ahne küsida luba, sest vahetusaasta ise on suur väljaminek, alustades osalustasust lõpetades tavapäraste kuuväljaminekute nagu bussipiletite ja toiduga. Samas mõtlesin, kui ma juba siin Norras olen, võiks ju ka midagi näha ning virmaliste nägemine on, käsi südamel, mu eluunistus/eesmärk. Sain ka vanaisalt-vanaemalt oma 18. sünnipäevaks raha ning mõtlesin, et ma tahaksin seda raha “investeerida” paremini kui lihtsalt jooksvateks kuludeks seda kasutada. Tundus, et ideest hakkas saama reaalne plaan. Eesti vanemad andsid oma nõusoleku ja ka Franziska, kellega koos ostsime lennupiletid, virmaliste tripi pileti ja broneerisime ka hotelli. Olin kahe linna Tromsø ja Alta vahel. Küsisin isegi nõu facebooki grupis. Saades vastuseid ja erinevaid linke, otustasin, et Tromsø on ilmselt veidi suurem ja põnevam, seega otsustasingi selle kasuks. Tegelikult mõtlesin ka sellele, et kirjutada facebooki gruppi “Eestlased Norras”, kas keegi oleks nõus mulle kaheks ööks öömaja pakkuma, aga Franziska ütles, et tal oleks süda rahulikum kui ma ööbiksin hostelis. Trip oli nüüd paigas ja nüüd tuli lihtsalt oodata selle saabumist Nädal enne reisi, saatsin oma organisatsioonile reisiväljastusdokumendi koos informatsiooniga oma lendude, kontaktisikute ja ka ööbimiskoha kohta. Seda peab tegema iga vahetusõpilane, kui ta läheb reisima vahetuspereta. Peagi küsis ta mult, kas ma reisin üksinda. Vastasin, et jah. See-peale kirjutas ta mulle, et ta loodab, et ma ei ole pileteid tellinud, sest vahetusõpilasele ei ole lubatud reisida üksinda, kui see reis hõlmab ka öösel reisimist. Seega mu plaanile tõmmati vesi peale ning ma sattusin ausalt öeldes veidi paanikasse. Mõtlesin, et kui mul oleks Tromsøs hostpere, kes mind vastu võtaks, siis ehk saaks reis loa toimuda. Kirjutasingi valmis kirja ning postitasin selle gruppi “Tromsø eestlased”. Olin ärevil ja jälgisin oma telefoni iga minuti tagant, lootuses, et ehk keegi on mulle vastanud. Kell kümme õhtul, kui arutasin oma emaga erinevaid alternatiive, kirjutaski mulle üks noorem naisterahvas, et nemad oleksid nõus mulle enda külalistetuba "laenama". Ma olin ülimalt õnnelik ning sain talt ka koduaadressi ja telefoninumbrid ning muutsin seda sama reisidokumenti, kirjutades hosteli asemele hostperes ööbimise ning kontaktisiku kohale uute hostvanemate nimed. See-järel saatsin sama dokumendi Wenchele, oma kontaktisikule, tagasi. Mida ma siis kogu selle protsessi juures valesti tegin?1. Enne kui organisatsioon ei ole andnud selleks luba, ei ole lubatud osta mingeid lennupileteid või broneerida hosteleid. 2. Vahetusõpilane ei tohi reisida üksinda, kui reis hõlmab ka öid ja öösel reisimist ning ei tohi mingi hinna eest ööbida üksi kuskil hostelis vms. 3. Reisiväljastusdokumendi tuleb saata organisatsioonile vähemalt kaks nädalat enne reisi toimumist. 4. Kogu reis peab olema kooskõlastatud pärisvanemate, hostvanemate ja ka organisatsiooni vahel. Mis siis sai?Tegelikult peaks reisi- ja muid dokumente allkirjastama nii, et prindid paberi välja, kirjutad pastakaga sinna allkirja ja see-järel skännid paberi sisse tagasi. Paberil peab olema allkiri vahetusõpilaselt, ühelt pärisvanemalt, ühelt hostvanemalt ning kõige lõpus lisab allkirja sinna ka sinu kontaktisik, kellele sa dokumendi edastad ja kes sulle selleks loa annab. Me olime "laisemad" ja kasutasime ühte programmi. Programm saatis sulle telefonile sõnumiga lingi, avades lingi, on sul võimalus ekraanile joonistada oma allkiri ning see-järel saadad selle tagasi arvutisse. Värskendades programmi oli nüüd see sama allkiri seal ja oli võimalus see dokumendile lohistada. Programmis säilivad kasutatud allkirjad, mis tähendab, et sa saad neid kasutada ka tulevikus, ilma selle eelneva protsessita. Mul oli hostvanematega kokkulepe, kui midagi on vaja allkirjastada, saadan neile dokumendi ja kui sellega on kõik ok, kasutan nende allkirja programmist, aga lihtsalt kirjutan neile ka veel üle, et ma kasutasin nende allkirja. Kui saatsin esimese versiooni oma Tromsø reisi dokumendist, saatsin dokumendi oma hostemale ja kasutasin programmist allkirja ning kirjutasin talle, et olin allkirja kasutanud.
Nüüd, kus olin leidnud endale eestlastest hostpere Tromsøs, kribasin info nende kohta samasse dokumenti, muutes lihtsalt mõned lüngad ning saatsin dokumendi tagasi Wenchele. Aga ma ei mõelnud selle peale, et uue info lisamisel sinna dokumenti, on ka dokument tegelikult uus ning allkiri, mis oli dokumendi all hostisa poolt, oli tegelikult kuritarvitatud. Ma ei olnud sõnagi rääkinud uuest Tromsø hostperest oma hostvanematele. Muidugi oli see mul plaanis järgmisel päeval, aga asjad kukkusid välja lihtsalt väga vales järjekorras. Kõige suurem viga oligi see, et ma saatsin selle dokumendi Wenchele enne, kui olin rääkinud oma hostvanematega, kellel on minu Norras oleku ajal minu üle tegelik vastutus, mitte minu pärisvanematel Eestis. Järgmisel hommikul kirjutas Wenche kahtlustavalt Franziskale, kas tema teab midagi minu uuest perest. Ta pidi vastama ei, sest ta ei teadnud midagi. Siis kirjutas Franziska mulle ja siis ma sain aru, millise supi ma olin kokku keetnud. Mu kontaktisik kirjutas ASSE-organisatsiooni juhile Oliverile, kes pidi kirjutama minu vanematele, et küsida, kas nemad teavad midagi mu uuest hostperest. Mu ema muidugi teadis, sest terve selle aja, kui otsisin endale Tromsøs hostpere, küsisin just temalt nõu ja see-tõttu unustasin ilmselt ära, et mu ema on Eestis ja mina olen Norras ning kõigepealt tuleb asjad paika panna hostvanematega. Kui sain aru, millise rumalusega olin hakkama saanud, lõid emotsioonid välja ning hakkasin lihtsalt nutma. Olin teinud ju tegelikult midagi kriminaalset ning olin seega pettunud iseendas, kartsin, et rikkusin ise ära oma võimaluse minna Tromsøsse ja kõige rohkem kartsin, et rikkusin suhte ära oma hostperega. Rääkides emaga ütles ta vaid, et seda probleemi tuleb hakata kuskilt otsast lihtsalt lahendama. Koju jõudes vabandasin oma hostvanemate ees, kuid nad ei olnud mu peale vihased, vaid isegi naljatlesin, et nüüd nad teavad, mida Aigist ja Neast oodata. Nad jätkuvlt usaldasid mind ja andsid omaltpoolt loa mu reisiks Tromsø. Samuti vabandasin ka oma kontaktisiku ees ning ka Eesti organisatsiooni juhi ees, et üldse midagi sellist juhtus. Nüüd tuli lihtsalt oodata vastust Wenchelt. Järgmisel päeval kirjutaski mulle Wenche, kes ütles, et nad annavad mulle loa reisiks Tromsøsse, aga mu pärisvanemad peavad allkirjastama ühe paberi, mis võtab minu hostvanematelt ja ka norrapoolselt organisatsioonilt ära vastutuse minu ees selle aja jooksul, mis ma Tromsøs viibin, kuna nad lihtsalt ei tunne minu leitud eestlastest hostpere ja nad ei saa seda riski võtta, millest ma saan ka väga hästi aru. Tegu oli väga hea kogemusega ning veel parema õppetunniga. Oli pisaraid, oli enesehaletsust, oli kurbust, oli pettumust, aga kokkuvõttes sai kõik õnneliku lõpu ning ma sain reisiks loa. Sain selle kogemuse tõttu aru, kui tihe on turvavõrk mu ümber, kui oluline on suhtlemine kontaktisiku ja ka hostvanematega ning ka kõige lõpuks, kui väga mul on mu hostperega vedanud. Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|