Alustame tagasivaatega kümnendileTäna on selle kümnendi viimane päev. Mingis mõttes tundub, et üks peatükk jõuab lõpule. Muusika, trendid, skandaalid ja maailm sellisel kujul saab pildiraami ümber, et uus kümnend saaks oma jälje jätta. Tänasel päeval 10 aastat tagasi olin ma 8-aastane 1. klassi õpilane ja oma pere ainus laps Türi Majandusgümnaasiumis, mida enam ei eksisteeri, ja ka Türi Muusikakoolis. Elasin oma koolist 100 m kaugusel kortermajas, täpsemalt oma roosas Minni Hiire tapeediga toas, kus leidus igast nukke ja mööblit, aga ikka läksin pool tundi varem kooli, sest põnev ju. Muusikakoolis harjutasin aga agaralt "Rongisõitu" ja "Kus on minu kodukest" ning siis veel šolfedzo. Kehaline kasvatus oli algusest peale minu lemmiktund ning lisaks sellele käisin ma ka Hotspordis, mis oli võimlemise ja tantsutrenni ristand. Nüüd olen 18-aastane mingis mõttes 11. klassi õpilane Türi Ühisgümnaasiumis ja uhke õde kahele vennale. Muusikakoolis enam ei käi, aga tegelen siiski muusikaga edasi, lauldes vahepeal ansamblis ning teeseldes oma klaveri, ukulele ja lõõtsadega rockstaariks olemist. Elan majas, oma valges kohatise rohelisusega toas, kus ei leidu enam nii palju mänguasju. Muidugi, kui mu vennad just...Tegelen ka päris pühendunult kergejõustikuga. Ehk mis selle vahepealse ajaga on juhtunud? Ma sain oma tukast lahti, kasvasin emast pikemaks, sain õeks, elan majas, lõpetasin edukalt põhikooli ja muusikakooli, avastasin enda jaoks kergejõustiku, tulin vahetusaastale, olen võõrkeeltes selgelt parem kui varem ning palju muud. Imelik on mõelda, kus olen oma eluga 10 aasta pärast. Sest see saab olema täiesti teistsugune, kuna olen siis juba 28aastane. Ülikooliharidus on mis tasemel? Elan Eestis? Oma ettevõte? Olen ema? Poliitik? Maja? Abielus? Ikka blond? Eesti meister? Pagana põnev. Aasta 2019Täpselt aasta tagasi veetsin aastavahetuse Tartus kaarsilla juures, kus esinesid Hannaliisa Uusma ja Jarek Kasar. Täna veedan õhtu oma Norra perega süüa tehes, lauamänge mängides ja ilutulestikku vaadates. Aasta tagasi ei oleks ma eales arvanud, et uuel aastal leian ennast Norrast. Ausalt. See teadmatus tuleviku ees on see miski, mis teeb elust nii põneva ... asja. Minu vahetusaasta teekond sai alguse märtsis, mil saatsin taotluse, käisin toetajate otsimise koolitusel, läbisin intervjuu, tegelesin paberimajandusega, ootasin infot oma vahetuspere kohta, käisin orientatsioonil, tegin tööd toetajate otsimise nimel ning kõige lõpuks sõitsin vahetusaastale. Eelmisel õppeaastal sai minust gümnasist. Ikka oli selline teistsugune uhke tunne, sest gümnasist kõlab suuremalt ja veidi täiskasvanulikumalt. Õppeaasta algas hästi, sest hinded olid väga head, olin tähtaegadega sõbralikes suhetes, procrastination ehk asjade homsele lükkamine oli mulle võõras mõiste, magasin piisavalt, trennides läks hästi, tundsin ennast erksana, võitsin isegi kõnevõistluse ning tegin asju innuga. Mingis punktis hakkas kõik alla mäge minema. Tahtsin osaleda erinevatel olümpiaadidel ja võistlusel ehk teisisõnu teha kõike väga hästi, aga see ei olnud võimalik. Selle tulemusel valmistusin töödeks lõdvema käega, hinnete muster läks kirjumaks, koolist tuli oi-oi-oi kui palju puudumisi, asjad jäid viimasele minutile, varastasin palju oma une arvelt, mis päädis sellega, et tunnis hulkusin ringi une ja ärkvelolemise vahepealsel piiril, toitusin nagu jumal juhatas, võtsin kaalus rohkelt juurde, trennid ei õnnestunud, kuna ei suutnud keskenduda ja kogu aeg haigutasin, hilinesin mitmel korral kooli, kohati olid kodutööd lohakalt tehtud või üldse tegemata, olin õel oma pere ja sõprade vastu ning olin endas nii pettunud. Mõni ei teegi kodutöid, mõne jaoks on okei magada kolm tundi öösel - igaüks on omamoodi. Minu jaoks on kool oluline ning ma teen kas korralikult või üldse mitte. Kõik algab juba sellest, kas ma teen hommikul oma voodi ära või mitte. Olümpiaadid olid mulle maakondlikul tasandil päris edukad, kuigi konkurents ei olnud just märkimisväärselt kõrge, aga siiski. Kõige uhkem olen majandusolümpiaadi üle, kus saavutasin maakonnas esimese koha ning sain osaleda ka vabariiklikus voorus. Seal sain 15.-16. koha, mille üle olin väga õnnelik, sest vabariigivoorus osalemisega kindlustasin endale koha ka ülikooli majandusosakonnas. Aga lisaks sellele olin ma 10. klassis ning kui maakonnas läheb uuesti hästi, on mul seal võimalus kahel aastal veel osaleda. Nüüd, kus juba veidi tean...ehk on võimalus koha parandamiseks? Õppeaasta lõppes õnnelikult, sest vahetusaastale mineku idee andis mulle juurde palju motivatsiooni ja jõudu, lõpetades 10. klassi kiituskirjaga. Spordiga eriti hästi ei läinud, sest isikliku rekordi tegin vaid kettaheites ning hooaeg läks üleüldiselt aia taha ja selles olin süüdi ainult mina, aga ma võtan siit oma õppetunnid ja olen targem. Kokkuvõttes oli tegu väga õpetliku aastaga täis tõuse ja langusi, kuid arvan, et ajalukku jääb see eelkõige minu jaoks kui vahetusaastale minekuks valmistumise ja ka vahetusaastale sõitmise aasta. See on muidugi ka ajalooline, et ansambel Kultra, milles ma laulan, sai Alol lõpuks oma vanusegrupis võidu. Ja, oi-oi, ma sain ka breketitest vabaks!! Mida toob 2020?2020. aasta läheb minu jaoks ilmselt ajalukku aastana, mil ma jõudsin vahetusaastalt koju, sest Eestis saab mind näha taas alates juunist ehk siis kui pool aastat on juba lännu. Samas septembris alustan taas Eesti koolis, mis tuleb jällegi põnev väljakutse, kuna satun uude klassi ning alustada tuleb ka uurimistööga. Ma tean, et see "uus aasta, uus mina" on mõndade jaoks jura, aga ehk seal on siiski tõde ka taga. See-tõttu otsustasin ka mina, et sean endale uueks aastaks eesmärgid ning ka märksõnad, mille järgi elada. Aga siin need on.
Head vana-aasta lõppu ja imelist uut aastat!Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|