EttevalmistusedArvan, et suur osa inimestest on nõus, et õigem jõulutunne tekib ikka koos lumega ehk white christmas. Sellega pole siinses Norra osas muret, õnneks. Samas ei saa ka ju ilma kuuseta. See-tõttu ootas meid lõbus tunnike täis ehete sobitamist kuusele. Õhtul alustas ka isa toitude valmistamist ja mina oma kinkide pakkimist. JumalateenistusHommikul oli mu õel-vennal juba päris suur ootusärevus sees (ah, mis ma valetan, endal ikka ka). Rampenissen ehk päkapikk tõi meile kõigile põhjapõdra sarved ja ütlen etteruttavalt ära, et kandsin neid terve päeva (hostema sundis, nali). Hommik lihtsalt möödus kuidagi, sest poole kolmest asusime juba teele kohalikku nunnult väiksesse kirikusse, kus toimus jumalateenistus. Norrakad ei ole üdini usklikud, aga midagi siiski ja kindlasti rohkem kui eestlased. See on lihtsalt armas jõulutraditsioon. Näiteks ütles mu hostema, et ta alustas kirikus käimist alles Norra tulles ning ta ei ole usklik. Ta käib seal vaid sealse preestri pärast, kelle teenistust on alati lõbus kuulata. Jumalateenistusel lauldi ühiselt, kuulati koorilaulu, kuulati orelimuusikat (orelihääl, mis tuli süntekast, aga pettis ära küll) ja siis ka jutlustust preestri poolt, kelle tänane sõnum oli peamiselt, et armastus on olulisim ja all you need is love. Lisaks ütles preester, et ta vaatas just eile filmi "Love actually", mille vaatamine on tema iga-aastane jõulutraditsioon ning et ta soovitab seda kõigile. Peale mida laulis ta seda laulu "All you need is love, love. All you need is love, love. Love is all you need." Ah, ja ta lasi seda kõikidel inimestel seal kirikus laulda. Oli tõesti äge tüüp, see preester! Avaldan salaplaaniJõuluvanausku inimesed, jätke järgmine lõik vahele! Kuna minu hostperes elab ka siiski jõuluvana usku inimesi, peab väga ettevaatlikult nendest jõuluvanaga seotud teemadest rääkima. Aga siiski, peale suurt pinnimist, paljastas hostema mulle salaplaani, kuidas jätta muljet, et jõuluvana on tegelikult ka käinud. Nimelt...Mina, hostema ja Concetta läksime kirikusse veidi hiljem kui Torsten ja lapsed. Tõstsime kuuse alla kingid, valasime klaasi piima, millest pool jõi Concetta ära, panime taldrikule piparkoogid, millest pool sõi Franziska ära, ja porgandi, millest pool sõin mina ära. Et jätta muljet nagu oleks jõuluvana kiirustades söönud. Lisaks sellele viskasime väikese tüki porgandit ka rõdule, et näidata, et jõuluvanal oli ikka tõesti tuli takus. Stseen oli paigas ning sõitsime samuti kirikusse. Jumalateenistuse lõppedes sõitsime mina, Franziska ja Concetta varem koju. Mina ja Concetta tegime tohutult olulist tööd. Nimelt panin raadio nii kõvasti tööle, et ilmselt kuulis ka naaberküla Mariah Carey kõrgeid noote ja laulsin ka ise täiestkõrist kaasa. Samal ajal läks Franziska tuppa ja tegi lahti rõduukse, tuli välja, lukustas välisukse ja istus tagasi autosse. Kõik läks vägagi napilt, sest peagi saabus auto, kus olid Nea ja Aik. Edasi läksime koos tuppa ja oh seda imet. KingitusedSandra Vabarna ja tema väljakutsed on mulle eeskujuks. Selleaastaseid jõule ei veetnud ma küll ilma kinkideta, aga vaatamata sellele üritasin sügavalt läbi mõelda, mida ma siis kingin ning kas see, mis ma kingin on kuidagi kasulik. Mul oleks kahju enda rahast ja ka kingituse saajast, kui tegu oleks olnud millegagi, mis jääb lihtsalt kapile tolmu koguma. Mida ma siis välja mõtlesin?
Mida vanemaks saad, seda rohkem saad aru, et jõulude mõte on rohkemas kui ainult kingitustes. Seltskond, rõõm, hea toit, naer, hea muusika ja õnnelikus. Kingitustel ei oleks mingisugust mõtet, kui su ümber ei oleks inimesi, kes loovad sinuga koos tõelise jõulutunde. Vaatamata sellele, et minu pärispere sel aastal minuga ei olnud ja mina nendega ka mitte, olin ma ikkagi õnnelik ja tundsin end nagu kodus, sest mu hostpere on lihtsalt imeline grupp inimesi. Tüüpiline jõulutoitMeie jõululaualt võis leida midagi üsna sarnast Eesti jõululauale. Eks see erineb Norras piirkonniti, külati ja ka pereti, aga laualt sai leida keedukartulit, kastet, searibi, medisterkake (lihapallid), jõuluvorste ja punakapsast ehk siis midagi hapukapsalaadset, aga lillat värvi. Otseselt midagi magusat ei olnud, aga kõhu sai korralikult täis. Ka homme ei pea tõenäoliselt kokkama hakkama. KoduigatsusEnne vahetusaastale tulemist ei saanud rääkimata jätta ka sellisest asjast nagu koduigatsus. Öeldi, et kõige töenäolisem on selle tekkimine just jõulude ajal. Kui olin noorem, oli mul paar episoodi, mida mäletan ja mis olid just koduigatsusega seotud. Üks oli see, kui olin ehk 8,9 või 10 või kes teab, kui mitme aastane ja läksin ööbima oma klassiõe juurde. Ööbimiseni asi ei jõudnud, sest mingisugune jõnks käis sinna jõudes kerest läbi, peale mida ma lihtsalt keeldusin sinna ööbimast jääma. Siiani arusaamatu, sest ta oli ja on ka praegugi minu väga hea sõber, olin ta pool mitmeid kordi olnud ja teadsin ka tema vanemaid. Läksingi oma kodinatega siis koju, mis oli ehk 15 minuti kõnni kaugusel. Mingist hetkest alates sain aru, et mul ei teki koduigatsusega sellistes mõõtmetes kindlasti enam probleeme, seega selle pärast ei põdenud ma üldse. Tänapäeval saab ju inimesi nii kiiresti kätte läbi helistamise ja ka sõnumite. Justkui nad oleksid siin. Eks ma muidugi tahan oma vendi, ema ja isa ja sõpru ja tuba ja vanaema ja kohukesi ja kõiki teisi näha, aga ma näengi neid ju varsti, sest peaaegu pool vahetusaastast ongi läbi. Mida kauem sa kedagi ei näe, seda suurem on taaskohtumisrõõm. Imelisi jõule teile!Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|