Esiteks midagi "dramaatilist" sellel nädalal ei juhtunud. Mul oli lihtsalt probleeme lööva pealkirja leidmisel. Aga siiski võtame kokku selle nädala piltide abil, sest muidu mul mälu ei oleks. Kümnesed alustavad. Kai-Melli "Ramsey" Kapten tegutsemas
JuletrefestMinu hostõde ja vend käivad väikeses 90 õpilasega maakoolis ning seal toimus jõuluüritus, kus tantsiti, lauldi, söödi, koristati ja jagati üksteisele häid soove. Klassens timeMeil on iganädal 45 minutit klassijuhatajatundi. Õpetaja eriti seal infot ei jaga, kuna kõik tuleb tavaliselt It`s`i kaudu. Seega peab seda tundi millekski muuks kasutama. Näiteks teeme kodutöid, mängime kaarte, lihtsalt passime ja suht nii ongi. Minu arust on see tobe. Seega otsustasin, et järgmisel aastal teen ettepaneku kasutada seda aega üksteise tundma õppimiseks, mänguliselt. Vaatamata sellele, et olen oma klassiga koos viibinud juba 4 kuud, ei ole ikka tunda seda "klassiühtsuse asja". Ma ei tea täpselt, kuidas on lood nendega, aga mina tahaksin neid tundma õppida. Ja järgmisel aastal asun tegutsema. Üritan kõik ebakindluse mõtted kappi luku taha jätta ja lihtsalt olla mina ise. Sest tõenäoliselt ei näe ma Eestisse tagasi minnes suurt osa neist enam kunagi ja nad ilmselt unustavad selle eesti blondi. Mida siis seal karta? Viimane koolipäevVaatamata sellele, et tegu oli viimase koolinädalaga, käis nädala jooksul ikkagi tõsine koolitöö, mitte niisama lolli mängimine. Aga reede oli leebe. Meil oli esimene tund, mul oli majandus, kus me mängisime Kahoot`i ja siis kuulasime jõulumuusikat. Järgmine tund oli klassiga. Klassijuss oli valmistanud jõuluputru ehk risgrøti, mina tegin oma klassile norrakeelse ja jõuluteemalise kuldvillaku, paar teist tegid Kahoot`i ja siis jagasime veel kinke. Meie klassi üks tüdruk tegi ettepaneku teha 50krooniseid (umbes 5 eurot) loosipakke, aga enamik klassist said valesti aru ja andsid kingid juba varem ära. Mina sain loosiga Michelli. Ma ei tea, kes mulle tegi, sest mina kinki ei saanud. Aga enamasti on andmisrõõm suurem kui saamisrõõm, aga mis sa ikka kurb oled, kui sulle antakse soola. Ma rääkisin oma kahe sõbraga ja siis mainisin, et mina pakki ei saanud ja siis ütles Knyt, et tal on rahakotis pakk soola, ta võib selle mulle anda. Ja andiski. Nii, et ka mina sain oma kingi. Milline hämmastav suure õe eeskuju ma ikka olenLisaks minule ja Franziskale oli 21. detsembril sünnipäev ka mu hostõel Neal, kes sai 8aastaseks. Hommik algas norrakeelse sünnipäeva lauluga, millest mina teadsin ainult viimast sõna - GRATULERER. Nea avas aga hoogsasti oma kingitusi. Ta sai mingisugused väikesed mänguvidinad, mis olid esmapilgul nagu Little Pet Shopside nukkudest variant. Pidi olema õudsalt populaarne trend siinsete plikate hulgas. Need nukud tulid mingisuguste plastikust kerade sees, aga nende avamine oli korralik katsumus. Üritasin ka mina üht avada, aga selle avamise asemel tegin lahti mingi nupu, kust pudises välja sätendavat pulbrit. Nii ei pidanud juhtuma ja automaatselt jooksis mu huultelt välja üks f-tähega sõna, mille peale sain paar kurja pilku. Kahjuks midagi parandada ei õnnestunud, sest kahju oli juba tehtud, aga.. 10 minutit hiljem avastas Franziska, et ta oli jätnud midagi eelneval päeval poest ostmata ning ka temagi karjus paar kurjemat sõna - scheisse ja fæn. Edasi liikusime juba lähedalasuvasse suusakeskusesse, kus oli korraldatud äge kelgupidu. Lastesünnipäevadel on hea asi see, et saab hästi süüa. Lisaks sellele saabusid täna Norra ka hostisa Torsteni ema ja noorem vend, kes veedavad jõulud meiega. Ka seekord ei saanud mandlitKui päris jõuluõhtul on kõik oma kodus, siis paar päeva enne 24.detsembrit on naabritel kombeks üksteist külastada. Ja muidugi süüakse sinki, risgrøti ja mingisugust krõbeleiba. Pudru sisse peidetakse üks mandel ja see, kes selle leiab, on õnnega koos või ma ei olegi eriti kindel, mis lugu selle taga on. Üks suurem uudisNimelt nagu olen ka varasemalt maininud, on minu vahetusperes ka teine vahetusõpilane - Concetta Itaaliast. Kui sain aprillis (või millal see oligi) teada oma perekonna, pidin olema ainus, aga paar päeva enne vahetusaastale lendamist, kirjutas Franziska mulle, et meile tuleb viieks nädalaks veel üks vahetusõpilane. Nädalad möödusid ja uuest vahetusperest ei olnud mingit märki. Siis ütles Franziska mulle, et Concetta jääb ilmselt jaanuarini. Põhjus, miks minu vahetuspere Concettat enam kauem hostida ei saaks, peitus selles, et pereisa Torsteni tööleping sai läbi 31. detsembril ning uus töökoht ei terendanud silmapiiril. Aga siiski, Torsten leidis endale uue püsiva töökoha, mis tähendas, et Torsten ja Franziska otsustasid, et Concetta võib jääda siia terveks vahetusaastaks. Ilmselt võib mõnel tekkida küsimus selle kohta, mida mina sellest tegelikult arvan. Ma siis alustan kuskilt. Concetta ja mina oleme kaks väga erinevat inimest. Mina olen spordientusiast, tean palju muusikast, filmidest ja raamatutest, üritan tervislikumalt toituda ja kokates palju eksperimenteerida, ei ole eriti arg ning olen üldiselt üsna elava loomuga ning kohati liiga jutukas. Concetta käib kõigest, mis spordi ja suurem füüsilise aktiivsusega seotud, kaarega mööda, ta on tark ja teab palju filosoofiast, ajaloost ning keeltest, kui kumbki hostvanematest palub tal süüa teha, teeb ta alati ainult pannkooke (ei selles mõttes on need väga head) ning tema koolilõuna koosneb enamasti šokolaadist, ta on üsna vaikne ning arglik ja ta ei julge eriti vastu vaielda. Mis meid ühendab on see, et meile mõlemale meeldib joonistada. Kui ma mõtlen tüüpilisele itaalia tüdrukule, mõtlen ma tumedate juustega itaalia aksendiga inimesele, kes räägib hästi palju, on avatud, sulandub ruttu sisse ja tal ei ole raskusi uute tutvuste saamisega. Või milline on sinu stereotüüp? Concettal on tumedad juuksed, tal on korralik aksent, millega olen nüüdseks ära harjunud, aga ta ei ole niivõrd blablablablaba. Või noh, ma vist eksin, sest kui ma kuulen teda itaalia keeles telefonitsi oma sõpradega Itaalias rääkimas, on rääkimise tempo päris intensiivne. Ühesõnaga tal läheb vaja aega ja turvalist seltskonda, et muutuda avatumaks ning lasta endast välja ürgne itaallane. Ja siis ta on veel hästi viisakas ja kogu aeg vabandab. Ta on liiga hea inimene. Head küljed selle juures, et elan teise vahetusõpilasega sama katuse all: 1. keeleõpe - Nimelt peame me mõlemad õppima norra keelt ning kui sa näed, kuidas on teise oskused, saad umbes aru, kus maal ise oled. 2. ei ole igav - Kui peame minema mingile pereüritusele, siis on vähemalt kedagi, kellega rääkida ja ei hakka igav. Suuremalt jaolt räägin (ja tüütan) mina. Vähemhead küljed: 1. võrdlemine - Kuna mul on nädalas kaks korda taipoksi ja kahel korral kergejõustik, ei tule ma peale kooli koju. Elan maakohas, kuhu naljalt iga tund busse ei sõida ning ma ei taha, et vanemad peaksid minu pärast igapäevaselt pikki vahemaid sõitma. See tähendab, et enamasti jõuan koju siis, kui Aik ja Nea on magama läinud ja õhtusöök on söödud. Koju tulles pakin järgmise päeva koti kokku ning lähen samuti magama. See tähendab, et puutun ülejäänud perega rohkem kokku ainult nädalavahetuseti. See on see maaelu maagia. Samas Concettal on üks hobi. Ta käib esmaspäeva õhtuti kunstiringis, aga teistel päevadel läheb ta koju peale kooli, mis tähendab, et tema veedab perega rohkem aega ja on rohkem "kohal". Mu hostvanemad ei ole mulle midagi halba selle kohta öelnud, et ma ei ole nii palju kodus, sest kui ma olen, võin nendega tunde rääkida, nagu päriselt. Kohati mõtlen oma jutukust silmas pidades, et ehk ongi parem, kui ma nii palju kodus ei ole, sest muidu tüütaksin neid päris ära. Hostvanemad ei ole mulle öelnud midagi selle kohta, et oi-oi Concetta teeb küll nii ja sina mitte või muud sellist. Pigem on hostisa võrdlenud mind varasema vahetusõpilasega, umbes, et tema küll pidi tulema meiega sinna ja oi tema küll tegi seda. Olen seda kuulnud mitu korda, aga mitte nii häirivalt palju. Arvan, et vahel mõtlen asju ise hullemaks, kui need tegelikult on. 2. kohati on nagu - Kuna mina ja Concetta elame samas vahetusperes, teeme palju asju koos, käime paljudes kohtades koos ning üleüldse jagame suurt osa elust. Vahel ma lihtsalt tunnen, et ma tahaksin rohkem saada osa, mis kuulub ainult mulle. Jah, me ei ole samas klassis, meil on erinevad hobid, aga siiski. Kuna mina olen elavam, ei ole mul erilisi raskusi vestluse hoidmise ja alustamisega, samas kui Concetta vajab natuke rohkem aega, et elavamaks muutuda. See on okei, inimesed on erinevad ning mul on hea meel, et ma olen aidanud tal ennast mitte nii üksikuna tunda. Vahetusõpilastest olen hea keele leidnud sakslastega, kuna meie kultuurides on rohkem sarnasusi ning juttu lihtsalt jagub. Näiteks julemarkedil selle asemel, et minna ja tutvuda teiste vahetusõpilastest itaallastega, jäi ta minu "gängi" juurde, mis koosnes sakslastest ja kahest austraallasest. Ma arvan, et ka mina olen talle kahjulik, sest kui mind poleks, peaks ta ju püüdma rohkem. Ma ei ütle, et ka mina olen täiuslik ja võiksin ka ise ju rohkem leida ühist keelt näiteks teiste itaallaste või austraallastega, aga kohati tunnen, et kui me ei oleks samas vahetusperes, peaksime rohkem mugavustsoonist välja astuma, sest on ju nii hea ja turvaline rääkida inimesega, keda sa tunned, aga see ei vii kuskile. Need eelnevad lõigud on parajalt kurjad ja ilmselt võisid kellegi tundeid haavata, aga see ei olnud mu eesmärk. Mul oli vaja lihtsalt endast välja kirjutada see, mida ma mõtlen. Kõik inimesed on erinevad ning iga inimesel on külgi, mis sulle nii väga meeldida ei pruugi ning see on okei. Ma olen oma vahetusperega väga rahul, sest ma tunnen ennast nagu kodus ning nad on inimesed, kellega ma saan ausalt rääkida. Ka Concetta on üdini tore ning on äge saada endale sõber täiesti teisest kultuurist, keda võin kasvõi 10 aasta pärast külastada. Arvan, et kõige mõistlikum on koos arutleda selle üle, mida peaksime tegema, mida peaksime muutma, et saada ehk rohkem tutvusi (see uus-aasta-uus-mina jura) et astuda veelgi rohkem mugavusstsoonist välja. Ma üldiselt arvan, et ma ei ole ülbe ja kuri inimene ning ma ei arva, et ma oman inimesi, aga vahepeal lihtsalt tõuseb minus esile paar elementi sellest 6aastasest jonnida armastavast patsidega Kaiust, kes ähvardab oma sõpru sellega, et kui sa mulle seda pliiatsit ei anna, siis ma ei ole enam su sõber (sorry, Helina). Kokkuvõtvalt on tegu jätkuvalt väljakutsega, aga ma olen rahul, sest olen leidnud endale väga head sõbrad nii Saksamaalt, Austraaliast kui ka siit Norrast. Tähtis pole mitte sõprade hulk, vaid see, kas sul on vähemalt üks väga hea sõber, kellega saad rääkida paljust, keda sa usaldad ja kellega ei hakka kunagi igav. "Vi trenger ikke være bestevenn med alle. Men vi skal velge å vare hyggelig og god mot alle." - av Helsesista. (me ei pea olema kõikidega parimad sõbrad, aga me peaks olema kõigi vastu head ja meeldivad.) Veel paar mainimistVaheaeg ehk on aeg mõistlikuks hakataMa pean oma blogi sellepärast, et ma juba vaikselt ootan neid hetki täis avastamisrõõmu. Nimelt on mul plaanis oma vahetusaasta lõppedes lugeda läbi oma kogu blogi ning see on ju põnev! Ma ei mäletaks eluilmaski seda kõike, mida ma siin näen ja kogen ilma selle blogita. Kunagi, kui ma noorem olin, meeldis mulle ka päevikut pidada. Kirjutasin sinna igasugust absurdi (nt. täna on selline ilm, see poliitik tegi seda, see on sellega suhtes, ma sain oma armumisest Harry Styles`i üle, homme olen uus inimene ja blablabla). Avastasin või õigemini mulle meenus mu päevik ning ma otsustasin seda üle mitme aasta jälle lugeda. See ajas kohati naerma ning kohati jahmatas. Inimesed muutuvad ja sellest on võimalik aru saada läbi kirjutiste. Jättes filosoofia sinna paika...
Ma otsustasin, et ma ei raiska oma vaheaega ära ning siin on minu eesmärgid vaheajaks: 1. loe läbi "Njålli saaga" ja "Våg å være" 2. käi trennis ja koertega jalutamas 3. joonista nii palju kui võimalik 4. kirjuta pooleliolevad blogipostitused lõpuni 5. tee endale need funktsioonid selgeks 6. suhtle kogu aeg norra keeles ning tegele norra keele õppega (proovi klaarida oma olukorda ka saksa keelega) 7. ära keera oma unerutiini perregale 8. tee oma kastis oleva kamaga (ma tean, mida sa mõtled) midagi tarka 9. mida vähem Netflixi ja chilli, seda parem Comments are closed.
|
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|