Esmaspäev1. Olen mitmeid kordi proovinud teha banaanipannkooke, aga need ei ole tavaliselt eriti hästi välja kukkunud, sest need on kahtlaselt toored ja lihtsalt imelikud. Täna olid asjalood teisiti, sest need pannkoogid olid nii head. 2. Tegin ära oma norra keele kodutöö, mida olin aina edasi ja edasi lükanud. Pidin läbi lugema ühe pika norrakeelse essee emadusest ja "hoolivusfeministidest" ning vastama seejärel küsimustele. Kuna teksti lugemine ja tõlkimine nõudis rohkem aega, siis selle tegemine venis, aga täna otsustasin, et pean sellega ühele poole saama. Nüüd on hea kerge olla. 3. Mul ei olnud täna kooli, sest õpetajatel on plaani tegemise päev. Olin üksi kodus ning vaatasin kaks viimast "Näljamängude" osa uuesti ära. Positiivne oli see, et ma ei mõelnud kordagi selle peale, kui ebaproduktiivne ma olen. Ma lihtsalt nautisin filmi ja rahu. 4. Esimest korda kogu selle aja jooksul, kui ma olen taipoksi trennis käinud, sain täna esimest korda shadowboxing'u asemel teise inimesega poksida. Äge. 5. Avastasin, et teele vahelduseks käib ka kakao päris hästi. Teisipäev1. Ma magasin ikka korralikult sisse. Buss läheb iga hommik kell 7.15, aga ma ärkasin alles kell 7.00. Ime, aga ma jõudsin bussile ja mul ei jäänud midagi maha. Tegin endale jooksu pealt veel võikugi ja haarasin porgandi kaasa. 2. Ma ei unustanud kahvlit maha ja ma sain oma toidukarbis olevat pada süüa kui tsiviliseeritud inimene. 3. Trenn ei õnnestunud tehniliselt hästi ja kui sain aru, et tegin midagi valesti või näiteks kui pidime kaugust hüppama ja ma jooksin läbi, siis tegin seda kurja urisemist. See kõlab metsikult ja mitte eriti daamilikult, aga vähemalt ma ei ropenda. 4. Sain oma inglise keele video hinde teada, milleks oli kasin 4-. Vähemalt ei olnud see 2 või 3. 5. Ma tunnen, et ma saan neist logaritmidest jagu. Kolmapäev1. Teiste inimeste telefonidesse ei ole ilus vaadata, aga kui sõitsin bussiga kooli, siis minu ees istus üks soliidses eas vanem meesterahvas, kõrvaklapid peas. Tal oli spotify lahti ja uudishimu sai must võitu ning ma lihtsalt pidin piiluma, mida ta kuulab. See oli lõbus moment, mis kinnitas, et eksisteerivad eripõlvkonnad. Mõned näited: Susan Boyle "I have a dream", "Pähklipureja" ja playlistid nimega "All of 80s" ja "All of 90s". 2. Ma arvan, et iga eestlane on õiendanud või on praegugi õiendamas oma arveid parasiitsõnadega. Mõned näited: nagu, noh, tähendab, eksole, eksju, tohutult, mõistagi jne. Olen üsna kindel, et ükski parasiitsõna ei saa kunagi nii palju võimu, kui on 'nagul'. Alati, kui saan aru, et ütlen 'nagu' viienda lause juures viiendat korda, ei ole olukord eriti õige ning siis meenub mulle mu põhikooli eesti keele õpetaja kulmu kortsutusega nägu. Kui jõudsin omadega gümnaasiumi, pidime tegema raamatuesitlust (mitte, et me põhikoolis seda teinud poleks) ning peale iga esinemist küsima klassikaaslaselt, kes esines, mingeid küsimusi või kommenteerima. Üks mu klassiõde kasutas ühes lauses vähemalt kahte 'nagu' ning see on minust päris loll, aga lõpuks keskendusid ma sellele, kui palju ta neid nagusid kasutas rohkem kui esitluse tegelikule sisule. Siis oli minu kord esitleda ja jõudsin ka mina automaatselt oma sõnade järjega naguni ning kogu klass läks hakkas naerma. KARMA. Täna valdas mind äratundmisrõõm, kuna sain teada, et parasiitsõnu leidub ka norra keeles. Kui eesti keeles võime noort kuulda rääkimas umbes nii: "Noh, sa võtad nagu selle onju ja siis nagu paned selle sinna peale ja siis see peaks nagu töötama või nagu tegema mingit häält." Tõenäoliselt pingutasin veidi üle, aga inglise keeles on midagi sellist: "It is like...you know...like you take it and you like put it there and then it should like work or something." Norra keeles midagi säärast: "Det er som ... du vet ... som du tar det, og at du liksom legger det der og da skal det liksom jobb eller noe." Ehk siis kaheks selliseks sõnaks, mida eriti tihti kasutatakse on 'liksom' ja 'ikke sant'. 'Liksom' tähendab 'kuidagi' või 'just nagu'. 'Ikke sant' tähendab 'eks ole' ja seda kasutatakse hästi palju lause lõpus öeldu kinnistamiseks, nagu ka inglise keeles. "Your name is John, isn`t it?" Tõenäoliselt kasutan ka ise mitmeid sõnu liiga palju või kasutan neid kontekstis, kus nad ei oma mingit mõtet või väärtust. Teise silmas pindu näeb, aga oma silmas palki ei näe. Pärast oleks naljakas, kui võtan ka norra keele parasiitsõnad endale külge. 3. Enne vahetusaastat panin enda peamise sihi paika, milleks oli saada selgeks norra keel. Tundsin, et oijah, kuidas ma alles õppima hakkan. Igapäev mitu tundi, iga vaba hetk, kogu aeg. See polnud eriti reaalne ja oli lausa totter nii mõelda, sest õppimine pole ainult sõnade tuupime ja grammatika pähe tatoveerimine. Tegelikult õpid kõige rohkem, kui suhtled norrakatega, vaatad filme, loed pakendeid ja uudised ning üldiselt veedad aega keelekeskkonnas. Olin endas veidi pettunud, kui ma iga päev õpikuga ei tegelenud ja ei teinud nii nagu olin enda peas mõelnud, sest olgem ausad, koolitöö võtab ikka päris palju aega ning lisaks sellele on mul ka trennid. Ma sain täna aru, et olen enda suhtes liiga kriitiline olnud. Ma arvan, et mu olukord norra keelega on tegelikult päris hea, sest ma saan aru, mida inimesed mu ümber omavahel räägivad, ma saan õpetajatest aru ning suhtlen oma pere ja koolikaaslastega norra keeles. Usun, et olen selle alg-alg taseme omandanud. Eks ma päris kõike 100% ei mõista ja vahepeal jääb mingitest sõnadest vajaka, aga tavaliselt uurin need kohe järele ja mingi aja möödudes peaks need juba ilusasti suus olema, ilma, et peaks mõtlema mingitele totakatele seostele. Seis ei ole parim, aga ma arvan, et kui vaatan tagasi sinna, kust alustasin, siis areng on olnud korralik ja see on miski, mis kindlasti loeb. 4. Tavaliselt teen endale nädalvahetuseti valmis portsu pada, mis koosneb juurikatest, lihast ja riisist, ning jagan selle siis 5 toidukarbi vahel ära, et koolinädala sees ei läheks poodi saia ostma. Minu mureks on aga see, et mulle meeldib maitsestada kõhutunde järgi. "Ah, törts seda, siis törts seda ka ja oii, see näeb täitsa vahva välja, paneks ka väikse törtsu seda pulbrit sinna." Ma ei tea, kas seda nimetada laiskuseks või eestluseks, aga mu kõhutunne ei ole eriti täpne ning lõpuks on asi nii mage, aga siiski söödav. Aga samas...vähemalt pole see liiga soolane. 5. Taipoksi trenn väsitas päris korralikult ära, sest lõpuks on kätte jõudnud aeg, kus õhuga poksimise asemel poksime lihast ja luust inimestega. Olen päris pikka kasvu ning tavaliselt otsitakse mulle ka paariliseks sama pikka. Ainsaks võimaluseks on mingisugused musklis poisid, kelle kõrval tunnen ma end halli hiirekesena, keda saab alistada talle lihtsalt peale astudes. Samas peabki võimalus pingutamiseks olema, sest esialgu võib olla hea tunne, kui "alistad" endast noorema, lühema ja veidi nõrgema vastase, aga siis saad aru, et see pole üldse õiglane võit ning seega ei paku see ka erilist rahuldust. See on minu jaoks sama kui võita küll maakondlik olümpiaad, aga said kõigest paar punkti või olid ainuke osaline, või tulla maakona koolinoorte kergejõustiku meistrivõistlustel kõrgushüppe võitjaks, aga hüppasid, vabandust lamasid, ainult 1.40. Nüüd, kus saan jõhkralt tappa nende musklite käest, pean pööraselt pingutama ning ei tohi alla anda, sest vastasel juhul saaksin veel rohkem lõuksi/pihta/peksa, sest sa pead end oma kätega kaitsma. Kõik on kuidagi väga radikaalsed sõnad, aga ma ei leidnud muud. Me ei löö trennis sajaga, aga samas kogu tegevus on intensiivne ja oi kui väsitav. Olukord ei ole nii hull, et pean iga hommik viiest üles tõusma, et endale sinisele silmale 10 kihti peitekreemi laotama, aga samas, kui peaks kuskile pidulikule üritusele minema, siis seelikut ja heledaid sukapükse ei kannaks. Kokkuvõtteks - peabki väsitav ja raskem olema, sest see tähendab, et pingutad ning see peaks olema märk sisemisest võitlusest iseendaga teemal "Allaandmine". Inspiratsioonikõneleja Kai-Melli tegutsemas. Neljapäev
Reede1. Täna on reede. 2. Minu kool on osa Erasmus projektist, kus lisaks Norrale on ka Türgi, Itaalia, Prantsusmaa, Slovakkia ja Hispaania koolid. Projekti teemaks on "Invasioon ja sissetungijad" ning läbi selle projekti teevad eririikide koolid omavahel koostööd ja ka külastavad üksteist. Näiteks minnakse veebruaris Hispaaniasse, Granadasse. Igast klassist oodatakse projekti paari õpilast, kes saaksid ka võimaluse reisida ühte neist sihtriikidest. See on õpilasele tasuta, aga projektis osalemiseks peab ta siiski tegema nii-öelda "lisatööd", uurides selle teema kohta jne. Kui ma sellest projektist kuulsin, tabas mind äratundmisrõõm, sest minu esimene kokkupuude vahetusõpilaseks olemise teemaga oli just tänu Erasmus projektile. Nimelt käisin 2018. aasta märtsis enda kooli mõne õpilase ja õpetajaga Hispaanias, La Alfas del Pi's, kus külastasime sealset Norra kooli. Jah, olen üsna kindel, et just see projekt ja seal osalemine andis mulle enesekindlust mõelda ka päris vahetusaasta peale, kuigi nädal ja aasta on kaks päris erineva pikkusega ajaühikut. Näiteks kui arvasin, et mu inglise keel on ikka jube puine ja sellega ei saa üldse midagi korda aetud, siis seal veendusin, et saab küll. Tuleb lihtsalt rääkida, sest vastasel korral ei muutukski ju midagi paremaks. Ma tean, et ma olen vahetusõpilane ja seega mitte see "päris" õpilane, aga mul tekkis siiski suur huvi küsida, kas ka minul oleks õigus selles projektis osaleda. Lisaks sellele, et saaksime võimaluse Hispaaniasse minna, loodaksin näiteks saada norra keele praktikat, uusi teadmisi, uusi tuttavaid (ja potensiaalseid sõpru) enda koolist ja teistest riikidest ning luua veel rohkem ägedaid mälestusi. Küsisin ja mulle vastati, et miks mitte. Mis on väga üllatav on see, et kui klassis küsiti, kes tahaks osaleda, siis 20 õpilase hulgast ei tõusnud mitte ainsatki kätt ja seda mitte ainult ühel korral. Ma rääkisin mõne oma klassikaaslasega, küsides, miks nad ei taha osaleda ja vastused olid näiteks sellised: "Mul on lennuhirm", "Ma ei taha koolist puududa" ja "See tundub igav." Isegi klassijuhatajaga rääkides ütles ta, et see on väga imelik ja paneb pead kratsima, et õpilased lihtsalt ei taha osaleda. Ma ei ole siiani kindel, kas mul on õigus või võimalus osalemiseks, aga siiski andsin täna oma õpetajale motivatsioonikirja ja täidetud ankeedi. Eks näis mis saab. 3. Ma ostsin endale elus esimest korda mango ja ma sõin selle ära. 4. Mul oli suur soov see nädalavahetus Oslos veeta, sest tahtsin külastada teisi vahetusõpilasi ja üldse Osloga tutvuda. Lisaks tunnen ma, et mul on vaja arutleda ja kogemusi vahetada. Kahjuks aga olid mõlemal teisel vahetusõpilasel teised plaanid ning seega veedan nädalavahetuse kodus. Aga kui ma nüüd uuesti mõtlen, siis võib-olla ongi nii parem, sest norra keel, saksa keel, matemaatika ja majandusõpetus ootavad õppimist. 5. Mu klassivennad hakkasid pausi ajal üht mängu mängima ja ma usun, et see väärib mainimist, sest see on päris geniaalne, aga kindlasti mitte õpetajate lemmik. Ma olen halb seletaja, aga ma üritan. Kaks võistlejat seisavad üksteise vastas küljega tahvli poole. Mõlema juurde on tahvlile joonistatud ruut, nagu on ka loodetavasti pildilt näha. Sinu ülesandeks on visata seda tahvlikustutajat nii, et see jääks esiteks tahvli külge ja teiseks üleni sinna ruudu sisse. Kui osa kustutajast on sees, aga osa väljaspool, siis joonistatakse ruut suuremaks ainult väljajäänud ala järgi vms. Rohkem reegleid ja edasist ma ei tea, sest paus sai läbi ja õpetaja ilmus uksele. Laupäev1. Ma olen mõelnud, kas sellel blogil on ikka mõtet või miks ma üldse nii palju kirjutan. Keegi ei kohusta mind ju seda tegema. Aga siis ma sain aru, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Ma ei tea, kui huvitavalt või arusaadavalt ma seda teen, aga kirjutamisest on mulle endale väga palju kasu. Esiteks ma ei ole eriti suur fotograaf. See nõuab isegi pingutust, et siia blogisse mingeid pilte saada ja ilmselt tulevikus pean leidma endale mehe, kes filmib me lapse esimesi samme ja muud, sest ma lihtsalt unustaks ära. Olen pigem see hetkesolija tüüp nagu see vanadaam siin pildil. Ma ei ütle, et me ei peaks midagi pildistama või filmima, aga mulle lihtsalt tundub, et tänapäeval me filmime ja pildistame nii palju, aga kunagi nende vaatamiseni ei jõua, sest see hulk on nii tohutu. Miks mitte siis keskenduda rohkem hetkes olemisele? Mõtlesin, et asi on mu telefonis, mille pildikvaliteet oli halb, aga siis sain uue telefoni ja mul oli seal ikka ainult maksimaalselt 50 pilti ning need kõik ka enamjaolt mu vendadest, et aeg-ajalt telefoni profiilipilti vahetada. Teiseks mõtlen ma toimunut läbi ja analüüsin, mis siis ikkagi toimus ja toimub. Ilma selle blogita ei mäletaks ma pooligi asju, detailidest rääkimata. Milline oli esimene koolipäev? Millal tuli esimene lumi? Millal ma üldse seda vahetusaasta mõtet edasi hakkasin ajama? Kõlab nagu miski väga kasulik. Ühesõnaga, et mitte jälle laiali valguda, siis arvan, et kui vähemalt üks inimenegi (nt. noor) saab minu blogist mingit julgust või "abi" vahetusaastaga seoses, on selle blogi eksisteerimise eesmärk täidetud. 2. Kui küsida, mis keeles ma siis kõige rohkem ikkagi räägin, siis ma vastaks segukeeles. Ma üritan alati kõike esmalt norra keeles öelda ning kui satun hätta, siis võtan appi inglise keele üksikud sõnad ning väga tihti satuvad mu keelde ka saksa keele sõnad, kuna olen nii veendunud, et need on ka norra keeles nii. Vahel jah, enamasti mitte. Siinkohal on hea, et mu hostvanemad on sakslased. Eesti keelega puutun kokku siin blogis ja telefonitsi vanematega ning nendel momentidel, kui tahad midagi nii väga midagi seletada, aga ei saa eriti hästi hakkama ei inglise, norra, saksa ega segukeeles ning lihtsalt ütled seda endamisi eesti keeles välja, lootes, et sinu vestluskaaslane on 10 sekundiga eesti keele ära õppinud. Ma vahepeal tunnen, et ma ei oska üldse enam rääkida, mitte üheski keeles. Tahaks lihtsalt häälitseda ja siis võiks kõik aru saada, mida ma mõtlesin. Kas maailmas leidub üldse üht keelt, mis laseks inimesel end täielikult väljendada? Ilmselt mitte, sest vahepeal ei saaks keegi minust midagi aru, kui ma kätega kaasa ei vehiks või paberile ei kirjutaks või ei kasutaks üldse emotsioone. Aga kuna tegu oli siiski positiivsuse punktiga, siis arvan, et positiivne on see, et norra keel annab mulle lisavõimaluse enda paremini väljendamiseks, ikke sant? 3. Ma olen tänase päevaga õppinud vähemalt kümme uut norrakeelset sõna ja ma tunnen, et need ei kao homseks. 4. Ma käisin koertega jalutamas. 5. Ma ei lükanud kodutöid homsele, vaid reaalselt tegin midagi täna ära. Pühapäev1. Ma sain täna aru, et see 5 positiivse asja väljakutse on mul päris hästi õnnestumas. 2. Igalpool on koerakarvad. Koristasin, nühkisin, imesin tolmu, õhutasin. Olukord on parem, aga mitte täiuslik, aga samas ilma nende koerteta ei käiks ma nii palju jalutamas ja ei võtaks neid vajalikke värske õhu mõttepause, mis aitavad kõike õpitut seedida. 3. Ma tegin jälle endale uueks nädalaks pada karpidesse ette, aga lihtsalt uskumatu, sest tulemus ei olnud mage ega soolane. Täiuslik. Somebody hire me, pls. 4. Tänase seisuga on täpselt üks kuu jõuludeni. 5. Osalesin täna perekondlikul üritusel, kus minu hostõde sai jumala silme all skaudiks, tõotades olla abivalmis sõber, looduse armastaja ja kõik muu, mis skauditõotusse kuulub. Lauldi, jutlustati, vaadati pilte, aga mis peamine, sai kooki. Midagi kokkuvõtte sarnastKui aus olla, siis oli seda väljakutset teha väga lõbus ja isegi vajalik, kuna väikeseid ja positiivseid asju märgates mõistad, et kõik negatiivne ei pea alati nii palju mõjuvõimu saama. Lisaks sellele olin läbi selle nädala valdavalt rõõmus, kuna pidin väljakutse raames otsima ja märkama neid positiivseid asju, mis tähendas, et ma ei lasknud negatiivsel enda peas nii kaua jamada, vaid lihtsalt aksepteerisin ja läksin edasi. Ma olen märganud, et väljakutseid tehes lähevad nädalad kuidagi kiiremini, kui see on mingitmoodi loogiline. Seega otsustasin, et jätkame samamoodi.
Järgmise nädala väljakutseks on teha iga päev 5 minutit meditatsiooni ja õppida iga päev vähemalt pool tundi keelt. There is no such thing as excuses. Miks selline valik? Sest see tundub väljakutse võtta aega mitte millegi tegemiseks ning isegi kui puutun norra keelega kogu aeg kokku, on vaja siiski ka grammatikaga tegeleda.
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|