Ma olen vahetusõpilane Norras, mida tunneme riigina, kus on palju sisserändajaid. Näiteks minu koolist leiab lisaks norrakatele ka leedukaid, poolakaid, hiinlasi, korealasi, somaallasi ja inimesi paljudest teistest riikidest. Seega üks blond eurooplane Eestist ei ole selles massis midagi silmatorkavat. Mõnel vahetusõpilasel tuleb sõprade tegemine naturaalselt. Tal lihtsalt on selline loomus. Mõnel on näiteks omaealine hostvend/õde, kes tutvustab oma uut "õde/venda" oma sõpradele ja sealt see läheb. Endast rääkides... Ma arvan, et ma ei ole arg inimene, aga ma vajan lihtsalt veidi aega, et end mugavalt ja turvaliselt tunda, et seejärel oma tore ja sõbralik loomus välja lasta, mitte, et ma kogu aeg üks õel ja kuri tädi oleksin. Aga samas usun, et see tuleks kasuks, kui ma rohkem naerataks. On imeline tunne öelda, et ma olen endale siit sõpru leidnud. Kõikide nendega tuttavaks saamise ühiseks jooneks on see, et ma ise tegin esimese sammu. Alustasin vestlust, küsisin, tutvustasin, uurisin. Eks alati on sisimas tunne, et ehk ma olen tüütu, aga üheks hetkeks on vaja lihtsalt need tobedad mõtted kõrvale heita ja julgus kokku võtta. Kui vestlus tõesti ei edene ja vastaspool erilist huvi üles ei näita, siis muidugi ei pea kaua piinlema. Näiteks tüdruk, kellelt küsisin esimesel koolipäeval abi tunniplaani kohta, on nüüd minu üks parimad siinseid sõpru. Tüdrukuga, kellelt küsisin, kus on spordihall ja kes mind ka sinna juhatas, saame kooli peal kokku ja on alati lõbus juttu ajada. Tee lihtsalt see esimene samm, paku kasvõi eesti kommi. Ma tean, et see võib olla raske ja isegi piinlik, aga see on seda väärt. Vaatamata sellele, et olen Norras olnud tänase seisuga täpselt 3 kuud, ei ole ma rääkinud eriti palju oma klassikaaslastega. Ees on veel palju julgustvajavaid momente, et sündida saaksid head kogemused ja ehk saada ka sõbrad kogu eluks. Oma saksa keele klassikaaslaselt kuulsin kohaliku filmikonkursi kohta, kus ta on oma sõpradega juba kahel varasemalgi aastal osa võtnud. Tahtsin väga ka ise osaleda, sest ma armastan filme, mul on kogemusi nende tegemisel, lootsin saada keelepraktikat ja tutvuda uute inimestega. Lühidalt sellest võistlusest. Konkursi nimi on "48 tunni filmimaraton", mis tähendab, et 48 tunni jooksul peab kuni 5-liikmeline tiim valmis tegema filmi, mis sisaldab kolme etteantud elementi. Sellel aastal olid nendeks taskulamp, linnatänav ja vabadus. Küsisin oma klassikaaslaselt, kas võin nendega liituda. Olin üllatunud, kui tema ja ta sõbrad sellega nõus olid, sest tegu on siiski sõprusgrupiga, keda ühendab peale biseksuaalsuse, mangade ja cosplay´de armastuse ka 10 aasta pikkune sõprus. Reede õhtul, kui saime teada kolm elementi, alustasime brainstorm`iga, laupäeval filmisime ja reedel nad lõikasid. Olen aus. Koostöö nendega ei õnnestunud eriti hästi ning tundsin ennast veidi üleliigse ja ignoreeritavana. Olen pigem tugeva iseloomuga ning ehk isegi veidi liidri omadustega, sest tahan, et asjad oleks kontrolli all ja et iga detail oleks paigas. Midagi perfektsionisti sarnast. Ütlesin, et olen liidri omadustega, aga samas arvan, et ei ole selline liider, kes surub enda ideid peale, vaid kuulab ka teisi ja üritab leida parimat keskteed. Oleksin pidanud olema julgem ja oma tiimi kokku panema, sest praegusel juhul on mul kahju, et selline äge võimalus läks raisku. Me tegime filmi, aga usun, et inimestega, keda tunnen ja usaldan, oleks tulemus olnud ägedam ja huvitavam, sest hea idee oli olemas, mis kahjuks ei leidnud toetust teiste inimeste poolt seal grupis. Mis oli, see on olnud. Sain hea kogemuse edasiseks eluks ning õppetunni, et grupp kahe liidriga ei jõua kaugele. Mitu korda ma sõna `liider`selles lõigus küll ütlesin? Ma tahtsin jagada veel paari pilti sellest koolinädalast. Ma otsustasin esitada endale järgmiseks nädalaks väljakutse kirjutada iga päeva lõppedes üles viis positiivset asja, mis minuga päeva jooksul juhtus. On tihti nii, et mõtlen kui kurb või nõme päev, sest ühel halval ja ebameeldival kogemusel on palju rohkem jõudu kui kümnel positiivsel ja heal asjal, aga samas ma pean andma nendele positiivsetele asjadele rohkem mõjujõudu. Nagu Billie Eilish on öelnud: "Sadness is a waste of time. It's ruined so many things that could have been amazing. Because I was sad." On aeg hakata positiivset nägema väikestes asjades. Filmi tegemise koostöö jääb meelde kui üsna negatiivne kogemus, aga samas positiivsest küljest - ma sain teada sellest ägedast võistlusest ja miks mitte korraldada seda ka ise näiteks oma kodulinnas Türil?
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|