Täna on teisipäev. Esmaspäev on selja taga, mis tähendab, et homme on juba reede. Täiesti tavaline päev, millelt ei ootaks mitte midagi erakordset. Ma usun, et ma ei eksi, kui ütlen, et on mitut erisorti "erakordset" - erakordne jooks, erakordne maitseelamus, erakordne enesületus, erakordne lollus. Ma ei oleks mitte kunagi oma elus arvanud, et ma hakkan oma blogis kahvlist rääkima, aga see tundub liiga oluline. Nimelt. Ehk on see tunne tuttav, kui minu puhul näiteks hommikul tuleb sulle pähe mõte, et ära sa jumala eest seda asja unusta. Tee pooleliolev tegevus lõpuni ja siis mine pista see vajalik asi kohe kotti. Ma unustasin selle "vajalikkuse" 4 sekundiga ära, järgmisel hetkel olin bussis, kui sain aru, et pagan, ma ei võtnud ju kahvlit kaasa. See juhtus ka eile. Mul oli oma toidukarp täis mingit pada, mille nädalavahetusel kokku keerasin ning tulin just trennist, kui ei leidnud oma kotist kahvlit. Pood oli nii 10 minuti kauguse, aga ma tundsin, et kui ma kohe süüa ei saa, siis kukun kuskile pikali. Panin oma kreatiivsuse tööle. Otsisin välja oma rahakoti, võtsin sealt kõige vähem kasutatava kaardi, mida seal leidus ja milleks oli Boosti Vibe`i kaart, pesin ja nühkisin bakterid maha ja hakkasin sööma. Otsustasin, et täna mitte. Läksin kooli kohvikusse ja küsisin kahvlit. Korduvkasutatavaid seal polnud, seega plastkahvel siis, mille eest pidin välja käima 5 krooni ehk nii 50 eurosenti. Üks kallemaid valgeid plastkahvleid, mida mina oma suhu kunagi varem olen toppinud. Aga jumal tänatud, et nad neid tasuta ei anna. Nüüd on vähemalt nende kasutamisel mingigi piirang. Ja siis veel ka see. Esitasin endale üks nädal väljakutse proovida olla ilma instagrami, facebooki, youtube ja spotify`ta. Selles mõttes ma sain peaaegu hakkama, kuna ma desinstallisin insta ja fb äpi, aga ma ei usu, et see on see miski, mis näitab minu tugevust. Ma arvan, et mu tugevus neid mitte nii tihti kasutada väljenduks siis, kui mul on need äpid ikka telefonis olemas, aga vaatamata sellele ei ole minus kiusatust neid kasutada. Ma ei usu, et ma olen suur nutisõltlane, sest kui meil oli majandusõpetuses prøve ja me kõik pidime oma telefonid klassi ette laua peale panema, olin mina ainus, kes selle sinna pärast prøve lõpetamist unustas. See oleks ilmselt sinna jäänudki, kui ma ei 0leks pidanud oma hostemale kirjutama ja telefoni otsima asudes seda leidnud ei oleks. Seega läksin rõõmsalt oma telefonile järgi, kes oli seal laual üksildaselt nagu lasteaialaps, kellele tullakse viimasena järele. Lisaks sellele veendusin ma selles, et mu olukord ei ole nii hull, kui nägin telefonisõltuvuse uut taset. Tüdruk istus kuuma sauna laval, telefon käes. DEEM. Telefonid üldse kannatavad sellist temperatuuri? Raske uskuda, ma ei hakka proovima. Meil oli klassipildi tegemine kunagi septembris ja täna saime pildifaili. Ma ei ole eriti kindel, et ma endale paberil tellima hakkan, kuna see maksab raha. 14 eurot A5 paberi eest. See hetk, kui saad aru, et elad Norras. Aga palun, siin on mu värvilisust armastav klass. Sellest inglise keele tunnist. Alates kooliaasta algusest oleme tegelnud inglise keeles erinevate teemadega nagu näiteks, kuidas kirjutada esseed, kuidas teha head esitlust jne, sidudes nende teemade õppimise tõsiste teemadega, nagu demokraatia tegelik olukord mõndades riikides (selle tulemusel pidin näiteks koostama esitluse Türkmenistanist), naised ja seksuaalrünnakud Indias, albinism Tansaanias, globaalsed probleemid ja siis täna oli aeg uueks tõsiseks teemaks. Alustasime dokumentaalfilmi "Utopia" (http://johnpilger.com/videos/utopia) vaatamist. mis räägib Austraalia põlisrahvaste aborigeenide tegelikust olukorrast Austraalias, kus nad on justkui põgenikud omal maal, kus nad on veetnud tuhandeid aastaid. Olukord on kohutav. Nad ei saa haridust, kannatavad nälja all, humanitaarabi on praktiliselt olematu ning valitsus ütleb, et nad teevad piisavalt. Filmis on näha ka intervjuusid "austraallastega", kes ei näe nende olukorras midagi tõsist ja on enamjaolt üsna ükskõiksed. Siis külastavad filmitegija John Pilger koos ühe aborigeeniga üht saart, millest on tehtud turismiatraktsioon oma spa ja loodusega, aga kus tõde varjatakse. Samal saarel oli üks laagritest, kus kastreeriti, piinati ja tapeti sadu ja sadu aborigeene - genotsiid. Saarel on ka mitmed massihauad, mitte kaugel kohast, kus turistid tõde teadmata oma unistuste puhkust veedavad. Maailmas on palju erinevaid probleeme ja väga palju ebaõiglust ning ma usun, et see on õige, et meile vähemalt mõndadest neist räägitakse. Elul siin pole ju häda midagi. Ma ei kannata nälja ega janu all, mul on kodu ja riided, ma ei tunne külma, ma saan hingata. Lihtsalt nendest probleemidest lugemine ja kuulmine paneb mind mõistma, kui seotud mu käed on. Tahaks nagu aidata, tahaks midagigi teha, et maailm oleks parem koht. Aga mida mina teha saan? Aga samas 10 miljonit ja rohkem noort protestivad ja seda kõike ei oleks ilma ühe tüdrukuta, kes ei oleks julgenud alustada ja ta nimi on Greta Thunberg. Koostöö on võti. Ma tahaks teada, kas "austraallased" tegelikult on ka nii ükskõiksed aborigeeni teema suhtes. Ma ei ole kindel, kas see on hea idee, aga ma tunnen paari teist vahetusõpilast Austraaliast ning kui ma neid näen, tunnen, et ma pean küsima. Ma pean ise veenduma. Filmi ajal tuli mulle meelde veel meelde ka üks artikkel, mida kunagi lugesin. Sel ajal ei saanud ma eriti hästi selle "tähtsusest" aru, aga nüüd saan. Oli üks Austraalia tüdruk, kes ei tõusnud hümni ajal püsti - https://elu24.postimees.ee/6404020/video-austraalias-sai-antikangelaseks-9-aastane-tudruk-kes-keeldus-humni-ajal-pusti-seismast. Ta on näide sellest, et keegi siiski hoolib. Mul ei ole enam aega matemaatikat teha, kuna pean minema bussile, et trenni jõuda. Olen jälle endas pettunud, et ei olnud produktiivne? Kui aus olla, siis ei. Ma ei saa aru, miks ma sellest aru ei ole varem saanud, aga produktiivsus ei väljendu ainult asjade ära tegemises, see väljendub ka selles, kui palju ma tegelikult sellesse teemasse panustan. Kas ma arutlen, mõtlen, uurin, olen uudishimulik. Kas ma huvitun? Nüüd, kus ma olen saanud seda filmi veidi seedida saanud, on mul veidi kergem olla, aga ma ei jõua homset inglise keele tundi ära oodata, kuna ma tahan kuulda, mida teised klassikaaslased arvavad. Ma tahan arutelu.
Ma ei veeda terve ülejäänud päeva näol kuri ilme, kuigi tunnen, et ma ikkagi mõtlen sellest filmist, sest paar minutit tagasi, kui istusin kooliraamatukogus ja kirjutasin seda postitust, tuli mu klassijuhataja ja ühtlasi ka majandusõpetuse õpetaja teatega mu prøve tulemusest. Pidime koostama uuesti aruande, aga seekord olid seal juures uued ... värgendused. Ma sain 6 ja mul ei olnud ühtki viga. Maailm on pöörane koht, aga kõige negatiivse kõrval leiab sealt siiski ka positiivset ja head. Head päeva jätku ja olge mõistlikud!
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|