Ma ei ole blogisse juba mõnda aega endast märku andnud. Selja taga olid kaks nädalat, mis väsitasid mind täitsa ära. Kui rääkida minu tavapärasest nädalast, siis mul on kaks korda nädalas taipoksi ja kergejõustikku - esmaspäevast neljapäevani. Trennid on õhtul, aga kuna elan väga-väga maakohas, siis peale kooli mul koju tulla pole mõtet ja erilist võimalust. Saaksin bussiga koju, aga tagasi mitte ja ajaline ressurss, mida võiksin näiteks õppimise peale kulutada, läheb raisku. See tähendab, et enamasti veedan mitu tundi peale kooli raamatukogus, lähen trenni ja siis peale seda ootan bussi või ühe oma hostvanema tööpäeva lõppu, et siis rõõmsalt koju sõita. Olen igapäevaselt kodus tavaliselt pool kümme õhtul. Reedel saab varem. Kui aus olla, siis vahel on ikka päris väsitav kogu aeg "küla" peal jõlkuda, aga ise ma endale need hobid valisin. Ja siiani ei ole kahetsenud. Taipoks on väga äge. Isegi kui trenn kestab vaid ühe tunni, on see intensiivne ja saab higi korralikult välja. Me teeme seal niivõrd erinevaid asju, et igav ei hakka. Ma olen üsna kindel, et tänu sellele, et me seal kogu aeg venitame, panen varsti spagaadi maha ja kätekõverdusi jõuan ka täitsa teha. Ja vau, millal ma alustasingi? Septembris. Lõpuks oskan endale ise seda paela ümber käe siduda. Aega võttis, aga asja sai. Kergejõustik on alati hinges. Trennid toimuvad ainult kaks korda nädalas. Teeme palju harjutusi tõkete peal, sprindid, topispalliga, pöiad. Kogu kombo korraga. Kergejõustik ei ole minu linnas populaarne. Olen oma trenni vanim (olen 17aastane, veel) ja vanuselt järgmine on 13aastane. Teisipäeviti on igasugu plikasid ja poisse, aga neljapäeviti on meid trennis koos treeneriga tavaliselt kolm. Neljapäeviti on meeldivam. Trennid toimuvad sees, jäähokihallis. Meie "võimlat" eraldab jäähokihallist ainult mingisugune vakstu, mis tähendab, et seal on külm. Soojendust teen mütsi ja kinnastega ja ega lühikeste pükstega ja pusata trenni ei ronigi. Ma lihtsalt mõtlen, mis siis saab, kui tõeline talv siia jõuab. Teen oma jooksuringe hommikumantel seljas, samal ajal termosest teed juues. Aga ei, mis ma nurisen. Olen üliõnnelik, et siit üldse kergejõustiku leidsin, sest tahaksin sellega Eestis kindlasti jätkata. Tagasi minnes ei pea siis täiesti nullist alustama. Kui ennast täiesti kokku võtan, siis ehk jõuan ka kuskile võistlema. Kuna pean mõndadel päevadel päris kaua ootama, siis otsustasin ühel päeval jällegi midagi uut proovida. Käisin vee-aeroobikas. Hea muusika, mõnusad harjutused ja ühtne vibe koos vanemate prouadega. Mitte, et mul oleks raha taiva loopida. Kuna ma ostsin endale jõusaali liikmesuse kolmeks kuuks, siis selle liikmesuse hulgas on ka piiramatu ujumine, koolitused, veeaeroobika, sup-laua trenn ja mida kõike veel tulemas pole. Ma üritan sellest maksimumi võtta. Veel midagi märkimisväärset...Lugesin esimese norrakeelse raamatu läbi. Selline kergemat sorti noortekas pealkirjaga "Hvem bryr seg?" (Who cares? Keda huvitab?), mis rääkis ühest Rootsi tüdrukust, kes armastas moodi, spaad ja kõike muud ilusat, ning tema sekeldustest, milleks olid poiss-sõbra saamine, sõpradega tülitsemine, moeshow korraldamine, koera võtmine, peo korraldamine jne. Ütleks, et tegu pole kirjandusmaastikku raputava teosega, aga sain sealt uusi sõnu ('nisse' - päkapikk, 'Jeg orker ikke' - ma ei jaksa) teada ja olen nüüdseks veendunud, et tegu on rääkimise kõrval teise parima viisiga, kuidas keelt õppida. Ja siis veel midagi. Eelmised kaks nädalat olid mõtlikud. Mul oli kaks-kolm kontrolltööd ja lisaks sellele oli inglise keeles akadeemilise teksti ning video tähtaeg. Akadeemiline tekst pidi olema 4-5 lehte ning teemaks pidime valima ühe globaalse probleemi. Valisin teema "How to fuel the world? Mis on päris huvitav, on see, et õpetaja annab meile nüüd tagasiside ning siis peame oma tööd uuesti täiustama, et seejärel sama töö parem versioon talle esitada. Ma ei tea oma tagasisidet, aga ma arvan, et ma oleks pidanud keskenduma pigem ainult fossilkütustele ja miks need on kahjulikud. Praegu rääkisin erivõimalustest ja "mõteterong" läks ilmselt liiga kirjuk, aga kõige suurem probleem on siiski see, kui kiiresti saab fossiilkütuste vabast tulevikust olevik, sest fossiilkütuseid jätkub meile veel aastateks. Naftat ehk nii 60 aastaks, süsi lausa 110 või nii, aga maailm ei pea vastu. Sellest samast teemast pidime tegema ka video, mille ülesehitus oli selline, et sa kasutad üht programmi, et filmida slaidiseanssi samal ajal ise peale rääkides. Või midagi sellist. Jõle imelik oli enda häält kuulda. Kogu see uurimuslik osa, mida ma lugesin tegi mind väga mõtlikuks. Ma ei arvanud, et olukord on nii tõsine. Ma lugesin, et on reaalselt inimesi, kellel ei ole motivatsiooni õppida, töötada, kuna nad ei näe sellel mingit mõtet. Nad lihtsalt ei usu, et meil ja Maal on mingit tulevikku. Ja siis veel Trump, kes astub Ameerikaga Pariisi kliimaleppest välja. Neljapäeval, kui koostasin videoks slaidiseanssi, sattusin vaatama seda videot - https://www.youtube.com/watch?v=monhjZzx4nw. Ma ei tea kõike poliitikast, ma ei tea kogu tagatausta, aga ma loodan, et Trumpi me varsti enam Valgest Majast ei leia. Lisaks sellele pidin koolis uurima ka teemat "Albiinode olukord Tansaanias". Mis asi see maailm on? Albiinosid tapetakse ja rünnatakse selleks, et saada nende kehaosade eest raha, kuna nendest tehakse lollakate debiilikutest-värdajude-nõidarstide poolt pulbreid, mis peaksid tooma edu. Mul ei ole midagi nende teemade uurimise vastu, sest ma ei teadnud, et see olukord on nii pöörane, et maailm on nii pöörane. Mul on lihtsalt veidi raske, kuna elan seda infot sügavalt ja pikalt läbi ning siis mõtlen kohe selle peale, mida mina saaksin teha, et aidata? Ja siis jõuan sinna punkti, kus saan aru, et ma ei saagi midagi tohutult suurt teha. Peale mida olen pettunud ja vihane. See, et mina elan hästi ja mul on kõik, mida vaja, ei tähenda, et jeg bryr meg ikke. Pigem tunned justkui, et miks minul peaks hästi minema, samal ajal, kui seal on inimesi ja noori, kes nälgivad, on elektrita, tööta, hariduseta, ootamas üllat kaabuga meest, kes tooks endaga lahendused.
Mitte, et see oleks viimane selline teema, millega ma kokku puutusin. Nädalavahetusel nägin uudist, et Netflixi dokumentaalsarja "The devil next door" peetakse üheks Netflix`i parimaks. Ma olin uudishimulik ja otsustasin vaadata. See räägib ukrainlasest USA immigrandist, kes oli pensionil kunagine autovabriku tööline, keda arvatakse olevat "Ivan the terrible". Mees, kes oli Nazi Treblinka surmalaagri valvur ja gaasikambri operaator, piinates inimesi, lõigates neil jäsemeid küljest, pekstes ja tehes muud põrgulikku. Sari keskendub sellele, kas tema oligi see mees või oli tegu vale isikuga, rääkides kohtuprotsessist. Sarjal on 5 osa, nägin ühte, Pean lõpuni nägema. Lisaks sellele otsustasin ma uuesti "Näljamängudega" alustada. Miks ma ennast nii negatiivsete teemadega sidusin? Et sellest veel vähe oleks, oli minu sellenädalane playlist sisustatud vaid Ludovico Einaundi poolt. Palju head ja suures osas minoorset muusikat, aga "Primavera", "Fly" ja "Divenire" panevad tundma võimsana. Ah ja seda ka, et ma olen nüüd Caligula asjatundja. Ta on lihtsalt näide sellest, et kui tahes palju aega möödub, inimloomus on raske muutuma. Tänane postitus oli kummaline. Ma ei osanud teistmoodi. Mis seal ikka. Ärge raisake elektrit, sõitke bussiga või jalutage, sorteerige prügi, ärge kasutage kilekotte ja olge mõistlikud! Ja lõpetuseks...
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|