Ma lihtsalt alustan kuskilt.1. "Jokker"Linn, kus ma koolis käin ja asju asjatan, on täitsa suur, seega pole imestada, et siit leiab kino, kust saab isegi popkorni osta. Piletihind on muidugi klass kõrgem - 13 eurot, aga vaatamata sellele ei saanud ma lahti ideest minna "Jokkerit" vaatama. Kes ei tea, siis "Jokker" on vägivaldne, vastik ja rõve film (kinoveebi arvustuse hinnangul), milles rullub lahti Batmani põhivaenlase, Jokkeri, kujunemiselugu. Miks peaks midagi sellist vaatama? Ma ei ole andunud superkangelasfilmide fänn, aga treilerit (https://www.youtube.com/watch?v=zAGVQLHvwOY) nähes ja uudiseid selle filmi edust kuuldes (film tehti valmis 55 miljoni dollariga, aga avanädalvahetusel USA-s teenis juba 96,202,337 dollarit tagasi ning kasum kasvab ja kasvab) tundsin ma, et pean minema ja seda nägema. Maailmas on filme, mis on meelelahutuslikud, ajavad pisut naerma, nati nutma ja teevad lihtsalt olemise muhedaks, aga samas eksisteerivad ka filmid, mis võivad kõiki neid punkte katta, aga sellele lisaks panevad väga tõsiselt mõtlema ning ei lahku su peast hea paar päeva või ei lahkugi. Reedel peale filmi nägemist oli mul nii palju küsimusi ja mul oli vaja kedagi, kellega sellest filmist rääkida, sest mu peas käis selline analüüs, et vähe ei ole. Film ei olnud segane, see oli valusalt loogiline ja tõsi, aga oli valus tunnistada, et selline võibki maailm olla. Rääkisin oma hostema, teise vahetusõpilase, makkeri ja isegi eesti klassivennaga filmi sisust. Otseselt kergem ei hakanud. Tahtsin sellest isegi siia blogisse kirjutada, aga ma ei teadnud ja ei tea, kuidas seda kirjeldada. "Jokker" on lihtsalt miski, mida peab nägema. See on film, mis kuulub sinna teise gruppi ehk filmide sekka, mis ei lahku su peast ja võivad isegi mõjutada (mitte, et ma nüüd vägivaldseks läheks). Sinna gruppi kuuluvad ka näiteks "Poiss triibulises pidzaamas", "Täht on sündinud" ja kuuluks ka "Titanic", kui ma seda enda jaoks miljon korda vaatamisega ära poleks rikkunud. Olin sellisel piiril, kus mõtlesin, et äkki läheks uuesti vaatama, aga siis saatis mu kasuisa mulle selle artikli -https://kinoveeb.delfi.ee/filmidjaarvustused/arvustus-vaga-hairivat-ja-motlemapanevat-jokkerit-ei-tasu-kinodes-mitu-korda-vaadata?id=87753755&fbclid=IwAR1dGuYzMCLaECBa_s-7hMoLxEAuXViRL8fWx-_iUAemRlBNqrGUd05GFV4 Kokkuvõtteks - tegu oli võimsa ja isegi hoiatava filmiga. 2. Majandusõpetuse prøveMe õppisime majanduses aruande (regnskap) koostamist. Mul oli eestis ka majandusõpetus, aga balansi ja aruande koostamisega puutusin kokku üsna vähe. Alguses ei saanud ma tuhkagi aru, tegelikult ei saanud mitu nädalat aru. Mis kontonumbrid, miks, kuhu, mis kreedit, mis deebet, blääää. Aga siis enne prøve`t võtsin ennast kokku ja tegin endale selle asja selgeks. Ma olin ise ka päris üllatunud, kui sain 6-. Ma lihtsalt näitaks paari pildiga, kuidas aruandest aruanne peaks saama. 3. MaxMinu vahetuspere võõrustas ka eelmisel õppeaastal üht vahetusõpilast - Maxi. Kui ta vahetusaasta lõppes ja ta tagasi Saksamaale naasis, oli ta oma sõprades "pettunud" või midagi sellist Franziska (hostema) ütles. Ta sai 16. oktoobril 18aastaseks ning tema ema otsustas teha talle üllatuspeo siin, Kongsbergis (pizzarestoranis). Maxi kohta ütleks vaid, et tõeline härrasmees. 4. MadonnaOleks olnud äärmiselt kohatu pühapäevasel ja päikselisel päeval koju tuppa jääda, seega tuli ette võtta järgmine matk. Seekord Madonnani. Ahjaa, alustasin lumesõda ka. 5. HommikumantelNo mis selles hommikumantlis veel nii imetabast on? No asi on nimelt, et see on mu siinoleku aja parim ost, ausalt. See on pehme, soe, saab kasutada tekina. Ostsin meeste suuruse, aga varukad on ikka lühikesed. Aga ega ma ei läinud poodi mõttega, et oi, peaks hommikumantli ostma, sest tagasi tulles ei ole kohver üldse täis ju. Juhtusin lihtsalt Jysk`i - 10 eurot ja soojus. Asi ants. Tõesti vapustav ost! Kiitus, Kai-Melli! Jopet ei oska osta, aga hommikumantel käib kah. 6. Tegin eesti toitu - klassikaKuna maja, kus mina ja minu vahetuspere elame, on Kongsbergist ikka üsna kaugel, siis nädala sees saan koju enamasti poole kümne paiku õhtul. Reedeti ja nädalavahetuseti on olukord parem ning siis mulle pakuti, et ega ma juhuslikult tahaks midagi eestilikku valmistada. Hapukapsas, sült, kilu, kartul, sealiha, kama, piimasupp....Jõudsin oma mõttelõngaga klassika juurde. No ütle üks eestlane, kes poleks kartuliputru (või keedukartuleid) hakklihakastmega söönud. Kerge tomati, kurgi ja hapukooresalat kõrvale ning luksuslik viietärni õhtusöök on valminud.
Tulemus? Küsisin isalt veidi nõu (suur pinge on Eesti saadikuna peal, ei saa riskida) ja hakkasin mässama. Tulemus polnud lihtsalt "söödav", tulemus oli nii hea. Mis sest, et mage hakklihakaste sai väikse sutsu soolaga kohe liiga soolaseks keeratud. Veidi magedam kartulipüree ja okei salat ja asi on jälle back on track. Teised pereliikmed sõid ka ja nende nägudel ei olnud nii kohutav ilme. Positiivne ju.
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|