Ikka veel süsteemist mõtisklemasRääkisin ükspäev oma praeguse makkeri (kohustuslik pinginaaber, kes vahetub iga 3 nädala tagant ning kellega istud kõrvuti klassi ühistes tundides, mis praktiliselt tähendab, et kooliaasta lõpuks oled istunud kõrvuti pea iga klassikaaslasega) Knyt`iga Norra koolisüsteemist, et kontrollida, kas ma olen asjadest enam-vähem õigesti aru saanud. Tundub, et olen, aga uus ja jahmatav asi, mis ma teada sain oli see, et siin ei eksisteeri selliseid asju nagu suvetöö ja kontrolltööde järele tegemine ning siin ei panda nii palju hindeid kui Eestis ehk neid ninnu-nännu tunnikontrolle on vähem ja on ainult prøvenädalad, kus sul on kindlas aines peatükki kokkuvõttev töö (kontrolltöö ehk prøve), mis on arvestusliku tähendusega (ning pikalt ette teada). Sulle on antud vaid üks võimalus kontrolltöö tegemiseks. Kui kukud läbi, kukud läbi. Peaasi, et kogu "kursuse" peale tuleks hinne, mis annab sulle võimaluse edasi minna, aga nagu ikka...Mida paremad hinded, seda suuremad võimalused edasisse soovitavasse kohta sisse pääsemiseks. Norra hindesüsteem on 1st 6ni. 2 on minimaalne hinne töö läbimiseks, mis tähendab, et kui sa tahad läbida, peab saama maksimaalsest punktisummast 33,33%. Tuletagem meelde, et Eestis on selleks protsendiks 50% ning nagu Concetta ütles, siis Itaalias on selleks hoopis 60%. Tulemus ja veidi matemaatikatMinu prøve põhiteemaks olid vektorid ning veidi ka faktoriseerimist. Õpetaja andis sulle paberi 6 ülesandega ning sinu ülesandeks oli need korrektselt lahendatult ja vormistatult ruudulisele paberile kanda. Minu tulemuseks oli 21/30st ning hinne 4,2. Eesti matemaatika keeles rääkides oli minu hindeks "3", sest 21 30st on 70%. Norra hindamissüsteemi järgi oleks viimane Eesti "5" ehk 90% Norra "5,4", viimane Eesti "4" ehk 75% Norra "4,5", viimane Eesti "3" ehk 50% Norra 3, aga nagu ma mainisin, siis Norras kukud sa testi läbi hindega alla 2 ehk alla 33,33%. Mis ma ise enda sooritusest arvan?Kui ma oleks Eestis "3" saanud, oleks ma ilmselt otsinud tee lähima poksiklubini ja oma igasse lööki viha välja valanud, sest ma oleks muidu nati ohtlik olnud (ja ilmselt liiga palju ropendanud). Ma ei taha seda eriti tunnistada, aga arvan, et hinded on ja on läbi aja olnud minu jaoks olulisemad, kui need peaksid tegelikult olema. Hinne peaks olema selleks, et anda sulle tagasisidet selle kohta, kui hästi oled teema omandanud. Kuid ma tunnen, et reaalsus on see, et peale suure ja hirmsa kontrolltöö tegemist, milleks oled tuupinud imelikke sõnu, mille tähendustest eriti ei jagagi, aastaarve selle kohta, millal keegi kuskile maale tungis, sõna-sõnalt definitsioone ja veel igasugust janti, tabab sind küll pingelangus, aga samas ka ajuloputus, sest paar päeva pärast töö tegemist on need tuubitud mõisted peast läinud mis läinud. See on see miski, mis tõmbab õpimotivatsiooni kõvasti alla, aga samas tuues paralleele keeleõpingutega, siis ma võin näiteks vaadata sõnastikust sõna, mille tähendust ma ei tea, aga mis seisab tekstis ja on seega oluline, tähendust ning nüüd mõista konteksti, kuid kui seda sõna kasutatakse uuesti selles tekstis mõne lõigu pärast, siis olen ma tõenäoliselt selle tähenduse unustanud ning pöördun jällegi sõnastiku juurde. Ehk mis ma öelda tahan, on see, et ainult tuupimine ei ole lahendus. Enamasti on see lihtsalt lihtsaim ja kiireim viis(mis kõlab esmapilgul ebaloogiliselt). Kõige paremini jäävad asjad meelde, kui lood seoseid, kuitahes napakad(mida napakam, seda parem) need ka ei oleks, ja kasutad õpitud sõnavara ning teadmisi, aga heade seoste loomine ja nende väljamõtlemine, olgem ausad, võtab aega. Näited:
Kui juba mõttelõng sinna viis...Jah, mu mõnele klassikaaslasele meeldis kutsuda mind nimega "tuupur". Kui mõni õpetaja tõi näiteks, et Kai-Melli oskas küll seda või õpetaja küsis üht kindlat vastust oodates küsimuse ning oskasin näiteks vastata, siis peale seda sain nii mõneski olukorras kaasa ka kommentaari "Ah, ta on ju mingi tuupur". Ma ei ole eriti kindel, miks ma sellest praegu või üldse räägin, sest tegelikult oli neil ju õigus, aga millegi pärast tegi see mind vihaseks ja veidi kurvaks. Ma ei ole päris kindel, aga ma arvan, et nendel hetkedel ma sain aru, et ma kulutasin liiga palju aega sellele, et tuupida pähe aastaarve ja mõisteid, mis ei olnud isegi niivõrd olulised, selle asemel oleksin ma võinud teha midagi muud, aga mis on see muu? Jätta õppimata, langedes järeltööde põrguringi või üritada kõike nõutut ajju üles kirjutada ning need järgmisel päeval sealt paberile edasi kanda, mis tundub jube ebaefektiivne, aga samas on kohati ainsaks teeks. Ma olen see teine variant, sest asi pole enam ainult õpilases, vaid hoopis õpetajas ja tema otsustes selle kohta, mis on õpilastele parim ja vajalikum teada. If you get what I mean. Aga täiesti ilma õppimata ka ei saa, sest sa pead vaeva nägema, et asjad selgeks saaksid. Näiteks ei saa sa loota, et kõik inglise keele ebareeglipäraste tegusõnade minevikuvormid (eat, ate, eaten) sulle ühel hetkel lambist pähe jäävad jne. Meil oli eelmise aasta novembris koolis kõnevõistlus, kus osalesid igast klassist nii umbes 3 parimat (valitud klassihääletuse teel) ehk kokku oli kõnelejaid 20 ringis. Antud oli 3 teemat: "Vaikus", "Kuidas sepistan iseenda õnne" ja midagi sellist nagu "Miks peame või miks valisin.."(said ise küsimuse lõpetada). Kõnevõistluse rahva lemmikuks ehk tegelikuks üldvõitjaks (sest demokraatia) sai abituriendist poiss(mees?), kelle nimi ei ole siinkohal oluline. Tema valitud teemaks osutus see viimane. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ta selle küsimuse sõnastas, aga teemaks oli see, et miks me peame õppima neid mõttetuid asju nagu erinevaid matemaatilised...probleemid ja muu valdkonna esmapilgul ebaolulist. Tema kõne sisu ei olnud keskendunud sellele, miks me tegelikult ka peaksime neid õppima, vaid hoopis, miks me neid ei vaja (need on ju nii mõttetud ja me ei vaja neid oma edasises elus, mis nende õppimine üldse annab). Selles mõttes oli tegu väga hea kõnega, sest see küttis saali täis õpilasi üles (oi, nüüd leiti see õpilaste eestkõneleja), inimesed viitsisid kuulata (teiste kõnede ajal oli ainus kõnega seotud mõte see, et millal see ükskord läbi saab), see oli meelelahutuslik ja täis häid näiteid, aga kõne mõttega mina ei nõustunud. Nimelt oletame, et me ei õpi neid matemaatilisi funksioone, bioloogia igasugu mõisteid, mida peab enne kasutamist õigesti hääldama õppima, ei loe "Tõde ja õigust", ei õpi neid ajaloo sõdu ja keemia võrranditest jookseme üldse suure kaarega mööda. Mida me siis õpime? Tuleme kooli ainult selleks, et pükse triikida, kartuleid keeta, tähti kirjutada ja pesupulbrit pesumasinasse panna? Sest need on ju need eluks vajalikud oskused? Ajumaht on väidetavalt piiramatu ja tõesti, me ei pea kõike neid asju peast teadma, aga nende teadmiste 100%-lisest omandamisest tähtsam on õppimiseprotsess, sest matemaatiliste probleemide lahendamine, seoste loomine, arutlemine, uurimine, pingutus meeldejätmiseks arendab ja seda meie telefoni poolt ära nüristatud ajud vajavadki. Jah, google annab kõigele vastuse 3 sekundiga, aga nüüd tekib küsimus, milleks meile siis aju? Tuupimine ei ole õigeim ja efektiivseim lahendus, aga sel moel on vähemalt mingigi võimalus, et mulle jääb ka midagi meelde ja teate, mis veel? Õppimine on ülimalt põnev, iga artikli ja raamatuleheküljega avaneb maailm sinu eest veidike rohkem. Sa ei pea jagama igas aines matsu, aga kui sa ei õpi erinevaid aineid, ei saa osa erinevatest valdkondadest, siis tõenäoliselt ei leia sa ka seda miskit, mis sinu silma tulevikus särama lööb. Mulle meeldib lugeda, mulle meeldib õppida. Näiteks praegu maadlen ma majandusega, kus peame koostama regnskap`i ehk eesti keeles aruannet. Paras peavalu, aga samas mulle pakub adrenaliini teadmine, et ma ehk suudan ma selle läbi närida. Kui ma olen seda tehes tuupur, siis olen ma tuupur uhkusega. Ehk vastaksid nüüd küsimusele kaMa olen oma tulemusega rahul, sest kontrolltööks kordamisel unustasin vaadata üle üht ülesande tüüpi, mis tähendas, et kontrolltöö ajal ei osanud ma selle ülesande lahendamiseks midagi kirjutada. See tähendas, et ports punkte läks kaduma, aga teised ülesanded olid mul õigesti lahendatud, mis tähendas, et ma olen siiski selle teema valdaja. Järgmine kord üritan paremini!
Ja veel hinnetest...Ma ei taha öelda, et ma nüüd püksikummi täiesti lõdvaks lasen, aga ma ei taha ka hinnetest teha endale prioriteet number ühte. Minu jaoks on kõige olulisem õppeprotsess ja see, kuidas ma seda tehes norra keelt paremini omandan. Ma ei plaaninud üldse nii pikka postitust kirjutada. Võib-olla homme, kui loen selle postituse "kaine" peaga uuesti üle, kahetsen või ei saa mitte midagi aru, aga praegu tunnen, et ma pidin oma mõtted välja kirjutama. Samuti ei tahtnud ma kuidagi solvata õpetajaid ega kedagi teist. Te, õpetajad, olete vinged inimesed! Lõpetaks selle postituse Albert Einsteini tsitaadiga: "Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb."
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|