Ma tegelsin Eestis kergejõustikuga ning tagasi Eestisse minnes jätkan kindlasti. Suvel mõtlesin, et oleks väga kasulik, kui saaksin jätkata ka siin, aga ei paistnud see kergejõustiku trenn kuskilt välja, ei võtnud endaga isegi naelikuid ühes. Aga nagu välja tuli, siis Kongsbergis siiski on kergejõustikutrenn. Aga olgem ausad, jalgpall on ikka põhiline, nii poiste kui tüdrukute seas. Isegi minu hostvend ja hostõde tegelevad sellega. Staadion on nagu ta on, aga ega siis tingimused sportlast tee, sportlane ise. Klubil on kaks treenerit ja kaks gruppi, nooremad ja vanemad. Olen vanemas ja olen seal vanim, teised on nii 12aastased. Aga kergejõustik ei ole siin populaarne, vahepeal on trennis 10 inimet, vahel 3, kuid eelmisel neljapäeval sain personaalse trenni. Trennid toimuvad ainult kahel päeval nädalas, aga see-eest on need intensiivsed ja olen pärst mõnusasti läbi. Ja siis veel põhjus, miks pealkirjas seisab hobid, mitte hobi. Kuna kergejõustik toimub ainult kahel päeval nädalas, tundsin, et võiksin millegagi veel tegeleda. Uurisin erinevaid võimalusi (loe: guugeldasin) ning mu silm jäi taipoksi peale. Alguses olin veidi kõhklev ja lükkasin asja edasi, aga järgmistel päevadel oli sees ikka see sama kriipiv tunne, mis pani mind vahetusaastale mineku taotlust saatma. Seega arutasime hostvanematega logistika teemal, leidsime lahenduse ja saatsin taipoksiklubi omanikule kirja teele. Vastus tuli väga ruttu ning järgmisel korral olin juba trennis. Mis on eriti õnnestunud, on trenniajad, täpselt õiged - esmaspäeval ja kolmapäeval. Pagan, see on nii äge. Ma ei ole poksist kunagi midagi erilist teadnud, aga nüüd juba jagan veidi matsu ning saan aru, et pole see midagi lihtsalt lampi koti peksmine. Kui kergejõustikus olen vanim, siis taipoksi algajate grupis olen ainus naissoost osaline.
Ahjaa, see ka veel. Kui loll saab olla. Enne kikkima hakkamist (peksma kõlab kuidagi liiga radikaalselt) jookseme, teeme soojendus- ja venitusharjutusi. Seal on selline harjutus, kus venitad kaela, vaatad lakke, pannes käed lõua alla, just nagu palvetaksid. Aga mis on naljakas ja totter, on see, et ma reaalselt arvasingi, et me palvetame sellel hetkel, ma panin oma käed lõua alla ja ei venitanud miskit. Siis treener, kelle nimi on muideks Kong, tuli mu juurde ja näitas, kuidas ma peaksin venitama. Sellel hetkel see tabas mind, see oli venitusharjutus, mitte mingi palvetamine. Kui loll saab olla, tõesti, kui loll. Sellel hetkel tunned end nagu maakas.,,
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|