Isegi, kui esimene koolinädal ei sujunud nii hästi, kui oma peas ette kujutanud olin, ei lasknud ma pead norgu, vaid sain hoopis vastupidiselt rohkem motivatsiooni nii keele õppimiseks kui ka teistega suhtlemiseks. Rääkisime mõlemad Consettaga oma perele, mida mõtlesime ja tundsime selle nädala jooksul ning üritasime koos leida lahendusi. See oli tore ja vabastav ning fakt, et meil oli pitsaõhtu, oli veelgi ägedam. Ükskõik, kuhu sa ka ei vaataks, lamedust ei paista. Nüüdseks, kui olen Norras viibinud juba nädala, oli täpselt paras aeg minna ja vallutada ära mõni mägi. Isegi, kui see mägi oli kodust paista, võttis sõit mäeni aega, sest kõik need teed on siin nii sinka-vonka ja üles-alla. See hoone oli ka suur ja võimas seal mäe otsas, aga see polnud põhjus, miks selle teekonna ette võtsime. Ma tahtsin näha seda vaadet, kus iga maja tundub nagu legoklots. Asusime kõigepealt väikesele autosõidule, ühes endaga toidupakid, sest ega iga päev ei avane võimalust mäe otsas piknikku pidada. Alguses oli mõnus tee, mida mööda käia, aga ega me just kõige kiiremini ei liikunud. Olin ilmselt põhjuseks, miks see nii oli. Kohe kui me mäejalamile jõudsime, avanes mu silmadele mustikaparadiis ja ma peatusin iga meetri tagant, et endale mõni mustikas põske pista. No eks tegelikult tegime me kõik seda. Lõpuks siiski, läbi mingi ime, jõudsime kohani, kus algas alles tõeline seiklus ning oli aeg minna vallutama looduslikke treppe. See oli päris hea trenn. Kui Consetta tossud olid pärast matka porikäkid, Aik libastus nii, et ta lasi kõhu peal mudas liugu, Nea komistas mitu korda mustikapõõsastesse nii, et ta pusa oligi pärast üks mustikaplekk, siis mina suutsin oma heledate jalanõudega saabuda tagasi nii, et nad olid jätkuvalt heledad. Aga keel oli küll lilla. Ülesminek oleks olnud nagu läbi džungli ja see oli nii põnev. Aga kogu aeg oli muidugi see hirm, et üks vale samm ja oledki mäe all tagasi. Õnneks seda kukkumise asja ei juhtunud, aga paar libedamat kohta, mis ajasid pulsi 200 peale, oli küll. Franziska veel vabandas, et ta ei valmistanud meid selleks ette, sest ta ei mäletanud, et see rada selline oleks olnud. Minule andis see teadmatus just rohkem adrenaliini ja motivatsiooni juurde. Ütlesin talle, et kogu see teekond üles on raudselt seda vaadet väärt. Ja oligi. Mäe otsas tegime väikese pikniku ning jõime teed ja kakaod nagu norrakatel kombeks. Lisaks meile oli seal veel mitmeid teisi seltskondi inimesi ja koeri. Mis on aga ülimalt kihvt, on see, et ma ei näinud kordagi matka jooksul ühtegi prügikasti ega tühja krõpsupakki vabalt looduses või isegi kõige väiksemat kilejupikest. Puhtuse hoidmine on äge ja norrakad tõesti austavad, hoiavad ja armastavad loodust! See tunne, kui sa oled seal üleval, on ülivõimas. Sa näed nii kaugele ja saad aru, kui suur maailm tegelikult on. Ja siis on veel see tuul, mis sasib ja räsib igatpidi, kuid samas on justkui osa vaikusest. Ma tundsin, et see oli perfektne koht oma mõtete mõtlemiseks ja pea selginemiseks. Ma loodan, et ma ei kõla nagu mingi esoteerik või vaimumees, aga loodus ja seal viibimine annab jõudu. Aga tänane luulelisuse piir sai mitmekordselt ületatud! Ma ei tea isegi, kui kaua me seal mäe otsas viibisime. Aga seal viibides polnud ajal mingit mõtet. Viibid hetkes, naudid hetke. Lõpuks hakkasime siiski alla tulema, teist kaudu, jällegi džungel ja jällegi mustikaparadiis. Kui üles sai astutud, siis mäest alla me hüplesime ja hüppasime või siis libistasid end tagumiku peal alla. Peagi jõudsime omadega alla ning matk oligi läbi saanud. Viimase hetkeni üritasin endale mustikaid suhu toppida, aga siis oli aeg tagasi koju minna. Ükskõik, mis nädala jooksul juhtus või ei juhtunud, see matk kaalus ebameeldiva mitmekordselt üle ning mul on nii palju energiat, optimismi ning tahet edasi näha ja avastada.
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|