Teisel päeval pidime kooli saamiseks kasutama bussi, mis oli jällegi omamoodi seiklus ja miski, mis ebakindlust ja pisut närvilisustki tekitas. Me ei pidanud kuskile bussipeatusse kõndima, vaid buss korjas meid kodu juurde viiva teeotsa juurest peale. Hommiku võib lugeda õnnestunuks, sest me leidsime kooli üles. See kool koosneb mitmest hoonest, mis asetsevad linna eriosades. Me tulime kuskil bussi pealt maha ning me järgnesime õpilastele, kes läksid, nagu selgus, meist erinevasse majja. Pärast seda otsisime uued potentsiaalsed koolimajakaaslased. See oli edukas. Täna ei olnud tavapäraseid tunde, vaid olin oma klassikaaslastega ja klassijuhatajaga koos. Vastasime küsimustele (ma teen selle kodus järele), tegime viktoriini ning väljas mängisime midagi aaretejahi sarnast. Tuli leida punktid kaardil ja vastata jällegi mingitele küsimustele. Üritasin olla osavõtlik, aga grupikaaslastel oli raskusi tõlkimisega, seega üritasin muust rääkida, põhiliselt lobisesin Michelle'ga. Pärast kooli käisime koos ostukeskuses, sest mul oli päris tõsiselt sokke vaja (kohvrisse pidi ka muud mahutama). Seal istusime ka veidi kohalikus Starbucks'is, mis Michelle'i sõnul on parem kui päris Starbucks. Tutvustasin ka oma itaalia õde, Cloncetta't ja siis arutasime igasugu maailma asju. Keelebarjäär on üsna suur probleem, milleks olin ka valmis, aga nii pea kui tavapäraseid tunnid pihta hakkavad, üritan inglise keele õpetajaga rääkida, et võiksin oma klassikaaslastele teha esitluse endast ja Eestist. Ehk aitaks see neil mind paremini mõista ja näha, et ma üritan ja annan endast parima ning pole pea peale kukkunud, mis sest, et ma ei tea, kes on Norra rahandusminister. Maakohas elamise juures on halb see, et sõltud palju bussiliiklusest, mis siin kandis just kõige tihedam ei ole, aga siiski olin üsna ebakindel, kas omadega koju jõuan, aga jõudsin. Google Maps teeb asja nii lihtsaks, sest see näitab ära, mis bussi sa peaksid võtma, mitu peatust sõitma, palju kõndima ja nii edasi. (not sponsored) Nii, et tervel teekonnal oma lõpp-peatusse, jälgisin bussi liikumist kaardil. Ühel hetkel tekkis veidi närvilisem koht, kui buss kaldus teekonnalt kõrvale. Veidi hiljem ta küsis, kuhu ma sõidan, sest ta olevat veidi valesti sõitnud. Aga lõpp-peatus see-tõttu ei muutunud. Bussiga sõitsin 40 minutit ning jalutada tuli veel 15 minutit. Sama hästi ei läinud Concettal. Tal oli vaja koolis mingeid asjaajamisi ajada ning ütlesin, et las ta tulgu hilisema bussiga. Kui tulin ise bussilt maha, siis helistasin veel talle ja ütlesin, kuidas ta peaks tulema, sest ta telefon oli kohe tühjaks saamas. Tundub, et ta sai minust valesti aru. Kui teda mingi aja jooksul ei saabunud, siis hakkasin veidi muretsema, aga lõpuks ta jõudis. Nagu välja tuli, oli ta bussilt liiga vara maha tulnud ning pidi üle tunni aja koju jalutama ja tal oli jalas kontsad. Deem.
Loeksin selle päeva õnnestunuks, sest õppisin Michelle'i paremini tundma ning samuti tegin juttu ka ühe teise klassiõe Viktoriaga (peab sellegi kirjapildi üle küsima). Ta on Poolast ning on pidanud ka norra keele täiesti algusest selgeks saama. Homme juba loodetavasti uued tutvused. Pean hakkama uurima võimalike trennide ja muude huviringide kohta, et saaks selle asja siin ilusasti käima. Nüüd aga kolmandaks koolipäevaks valmistuma!
0 Comments
Leave a Reply. |
Arhiiv
August 2020
Millest on juttu olnud?
All
|